marguss o-bloggare

Pikk rada Voosel

2010-09-13T16:40:00.001+03:00

6 days of Tyrol

2010-09-08T00:09:00.013+03:00

1. päev Karersee - Labyrinth (Itaalia)

Esimese päeva märksõnadeks oli raja alguse ja lõpuosa suured tõusud ja langused, punktide 6-9 vaheline ultraekstreemne kivilabürint - Latemari mäe kunagine rusuvool ja raja keskosas olev mikroreljeefne nõlv kivide ja kaljupankadega.

2. päev Karerwald (Itaalia)

Teisel päeval sai joosta eelmise päeva kasutamata jäänud osal, mis kujutas endast suurt mikroreljeefset nõlva, kõikvõimalike suurusega kividega täis tipitud. Kohati äärmuslikult tehniline. Mõnes piirkonnas sai liikuda ainult kõndides ja ka siis kadus järg sest polnud aru saada mida oli suvatsetud kaardistada.

Pirita rand

2010-09-04T01:08:00.002+03:00

Lisasin siis ka selle kurikuulsa Pirita neljapäevaku kaardi. Päevak ise meenutas Tarmaku sprinte oma parimatel päevadel. Peab lisama, et suve lõpp ja sügise algus on päevakulainel väga tüütu. Aga mis sa hädaga teed - peab need veidrused ära kannatama.

Iru teisipäevak

2010-09-04T00:19:00.001+03:00

EMV tavarada - Selgise

2010-08-30T21:55:00.001+03:00

Andineeme neljar

2010-08-27T18:13:00.004+03:00

Järvamaa teisipäevak - Mägedel

2010-08-25T12:19:00.002+03:00

Kloogaranna TON

2010-06-10T22:53:00.003+03:00

Klubide Karikas 2010 teade - Pikakannu

2010-05-31T23:34:00.008+03:00

Pühapäeval toimus KK põhiüritus-teade. Olukord enne teadet siis selline, et Võru oli püüdmatus kauguses. Ja kuna 2. ja 3. koha omanikud Ilves ja Kobras teates välja ei tulnud, siis Mercuryl oma kahe mansaga oli vaja saada kirja vähemalt ühe tiimi tulemus ja samas mitte jääda sellega viimaseks, et saavutada 2. koht. Suht turvaline eks?
Rääkides nüüd enda seisundist enne metsa minekut, siis oli see küll üsna zombilik. Arvestada tuli muidugi eilset minirogaini ja õhtust euroviisu maratoni koos kellegi sm. Ürdimeistri ja Jägermeistriga. Kõrvalpõikena: õhtul istus Pikakannul koos euroviisute ametlik zhürii, kes hindas ja ennustas parimaid ja halvimaid. Muide halvimate kategoorias figureeris miskipärast hilisem võitja.
Niisiis teade! 5- ja 3km raja jooksjad minu tiimist tegid soliidselt head sooritused ja ma sain metsa teisena u pool minutit liidrist Võrust maas. Minu kaheksane ring koosnes eelnevast viiesest ja kolmesest etapist. Nii et alguse 5 km oli juba enam-vähem teada, mis ees ootab - põllud (sh küntud põllud), keelualad, elektrikarjused, koridorid keelualas jms, ning mingisugune karjääri serv, mida keegi kätte ei saanud. Suht segane värk. Tegelikkuses nägi asi palju lihtsam välja. Seda muidugi kuni 6. punktini. Muidu joosta oli arvestades eelnevat seisundit ootamatult normaalne ja antud olukorras võis isegi kiirusega rahule jääda. Aga jah, kuuenda ja seitsmenda punkti vahel oli kaart oma esialgsed omadused hiljuti muutnud. Kellegi kuri käsi oli suure tüki tumerohelist tihnikut vahepeal maha saaginud ja see ei erinenud mitte palju kõrval olevast poollagedast raiesmikust. Tegelik rohelise ja lageda piir kulges seal, kus ma jooksin, st. alumise reljeefijoone juures. Mitte midagi aru ei saanud. Siin said neli Võru võistkonda mind paratamatult kätte, eesotsas kahe Sillaga. Muide enne seda olin tõusnud esimeseks. Koos liikusime siis edasi selle kurikuulsa karjääri serva poole. Ja muidugi mitte keegi seda kätte kohe ei saanud. Nagu ka gps näitab, õiges kohas see nüüd küll polnud. Edasi tuli kuni vaate KPni tuld anda, vastavalt nii kuidas keegi jõudis või tahtis. Timo Sild libises vaikselt eest ära, siis tulin mina u. 15 sekundit maas. Tagasi polnud tahtmist vaadata, et mis seal toimus. Peale vaatepunkti tegi Sild vea ja korra olin veel paar punkti esimene. Aga vahepealne kiirendus ei mõjunud just kõige tervislikumalt ning 16. ja 17.punktis läksid 3 Võru must mööda. Sai seal ka pisut puterdatud nende punnidega. Eelviimases nägin uuesti kolmanda koha jooksjat ja isegi võtsin lõpuga natuke lähemale aga kätte ei saanud. 4. koht ja mis peamine minu puhul - punktid ka kõik õiged. Teine meie mansa võttis lõpus natuke rahulikumalt ja kindlustas lõplikult auväärse 2. koha Klubide Karikal Mercuryle. Teate tulemused Selle aasta Eesti teine klubi on siin

Klubide Karikas 2010 tavarada - Pikakannu

2010-05-31T21:03:00.008+03:00

Tänavune Klubide Karikas siirdus esmakordselt Lõuna -Eestisse. Ja igav ei hakanud. Esimesel päeval sai kohe peaaegu väikese rogainiga maha. Kilomeetreid tuli kokku 23,2 ettenähtud 11,8 asemel! Kuigi juba mitmendat nädalat on jooksus kestnud äärmine madalseis (ilmselt oli see kõige suurem mõõn Mägede neljapäevakul) tundsin lõppkokkuvõttes, et hakkab ehk paremaks minema. Vaadates nüüd teekonda kaardil, peab möönma, et ega ilma lähema selgituseta siit keegi suurt midagi aru ei saa, miks selline mõttetu edasi tagasi tuiamine kaardi ühest servast teise on toimunud. Kõigepealt stardist kuni punktini 13 leidis aset kaks eredamat seika. Esiteks 1. ja 2. KP vahel oleva nn. kraavi ületus. Tegelikkuses vaatas metsas kraavi asemel vastu lai sügava veega läbimatu soo- ala. Ja seal, kus oli näidatud ületuskoht oli paar mädanenud palki, mis ujusid vees. Kobamisi nende peale minnes vajusin lõpuks kuskil keskkohas koos palgiga peaaegu rinnuni vette ja põhja polnud kaugeltki veel tunda. Ja siis lõppes ka palk. Ettevaatlikult mustavas vees jalaga kobades leidsin ehku peale järgmise õõtsuva roika. Lõpuosas oli uus katsumus üsna lühikese jämeda ja libeda keerleva pakuga. Ning siis veel mõned head meetrid kõhuni mudases vees sumamist. Kogu protseduurile kulus peaaegu 3 minutit. Oleks vaid seda ette teadnud, oleks kohemaid 1. punktist suuna põhja, suurele teele võtnud ja ringi jooksnud. Teine, tunduvalt leebem (olin vist juba harjuda jõudnud) kobraste üleujutus tuli ette võtta 9. - 10. etapi keskosas, kus peale kontuuri serva oleks pidanud sooribal olevale teerajale kinni jooksma. Noh igatahes ma seda teerada kätte ei saanud ja selle asemel sain pooleldi ujudes pooleldi kõndides - samas iga hetk oodates, kas järgmise sammuga on vesi juba üle pea - kobraste kuhilpesani. Päästev saareke keset vett. Sealt teisele kaldale polnud enam palju. Jälle kulus siin lisaaega poolteist minutit. Ja siis kogu jooksu nael -14. punn! 100 meetrine etapike, mida oleks max joostud minutiga aga minul kulus selle punkti kätte saamisele 60 minutit! Muidugi ei teinud ma otseselt viga nii kaua aga kätte sain selle alles peale 10 kilomeetri läbimist! Ma isegi ei viitsi arvutada kui mitusada minutit kilomeetrile selle etapi aeg oli, aga igatahes absoluutne rekord Eesti tingimustes. Niisiis 13. punktist minema uhades leidsin ennast kohe punktikoha vahetus läheduses oleva kraavi käänakus. seal ennast paika pannes liikusin soo otsa poole aga ei midagi. Soo lõppes aga punkti polnud. Veel natuke võsas ringi kakerdades, saabus kohale kaasvõistleja Hiiumaalt. Koos seal mõttevabalt ringi tammudes avastasin ikka selle sama soo otsa lõpus paberteibi, millega rajameister oli punktikohti eelnevalt tähistanud. Pidin konstateerima fakti, et punkti polnud metsas. Kas jälle?! Pisut veel ringi ragistanud oma rahustuseks otsustasin selle punktiga siis asjad ühele poole saada. Jooks jätkus edasi. Kuigi oli kogu aeg kahtlus, kas ikka oli nii nagu arvasin. Ka hiidlane oli kuhugi kadunud ja ma ei teadnud, kas ta sai punkti kätte või mitte? Lõpuks enne 19. punkti, kui me uuesti kokku saime, selgus, et punkt oli olemas...! Löök allapoole vööd missugune! Muidugi jalutasin siis kohe enne 19. keskusesse tagasi. Kuid mahalugemist veel ei teinud ja aeg jooksis kogu aeg edasi. Keskuses sõimasin natuke rajameistrit nii moe pärast ja kurtsin oma rasket saatust. Jälle 5 lisaminutit. Kuid kuna oli ikkagi võistkonnale punkte vaja siis tuli tagasi minna. Loomulikult minu vaba tahe. Keegi ei sundinud. Ja katkestamine on nõrkadele. Kaardi teise serva mööda teid tagasi sörkimine oli nüri tegevus. Lõpuks uuesti 14. punkti jõudes ei saanud seda rampa ikka kohe kätte. Ja pole midagi imestada. Lõpuks avastan punkti suvalises kohas keset võsa. Sood polnud selle läheduses ollagi. Jah kuigi kaugus kraavist võis isegi õige olla, ei tohiks selliseid punktikohti - koht metsas - mingil juhul võistlustel kasutada. Edasi jätkus siis uuesti jooks kuni 19. KPni ja sealt edasi uudne lõik finishisse. Ainuke mure oli veel see, et kas punktid ikka veel metsas on või on hakatud neid juba ära korjama. Ja minu ennastohverdavad pingutused jooksevad ikka liiva. Aga ei. Kõik olid veel alles. Peab nentima, et enne Jukola teate viimast etappi oli hea trenn. tulemused
Jaa aga muidu oli kõik ok. Suhteliselt ilus mets ja huvitav rada ning ilus ilm.
Niiviisi tulid siis 4. koha punktid M 21 klassis SK Mercuryle. Esimese päeva järel oli üldjärjestus selline, et Võru ettearvatult pikalt ees, teisena järgnes OK Ilves ja Koprad olid kolmandad. SK Mercury tublil 4. positsioonil. Ja siit hea koht sekkuda pühapäeval peale teadet medalikolmikusse.

EMV lühirada ja teade - Kantsi

2010-05-17T15:10:00.006+03:00

TON Keava mägedes

2010-05-14T01:44:00.002+03:00

Aegviidu Libahunt

2010-05-10T16:50:00.019+03:00

Nagu viimasel ajal rogainidel tavaks, toimub enamus asju spontaanselt ja ettearvamatult. Et ma sinna kohale lähen oli juba ammu selge. Aga see, et ma ka täiega jooksma pean hakkama oli küll täielik üllatus. Siinkohal peab nii öelda tänama Heitit, kes otsustas tagasi teha sügisese TA OK rogaini juhtumi, kus Dan talle samasuguse käki kokku keeras, kui minuga seal koos jooksma pidi. Niisiis seekord Salomonil liige puudu. Tõnu Lillelaid oli kohal aga Karli kuuldavasti haigestunud ja seega võistkond mittetäielik. Seekord siis oli Heiti kosjasobitajaks. Alguses natuke punnisin vastu, kuid lõpuks - nagu ikka, olin nõus. Mis see siis ära ei ole, eriti kui arvestada mu viimasel ajal olevat raudset tervist :) Muidugi kõik asjaolud rääkisid alguses ka selle vastu, et mingit supertulemust saavutada. Magamata öö, peaaegu olematu hommikusöök, kaasas ainult natuke tavalist vett. Hea seegi,et Mareti käest sain enne starti kaks energiabatooni, millest üks siiski hiljem alles jäi. Kõike eelnevat arvestades läksime lihtsalt rada läbima. Lisaülesanded olid teisejärgulised ja otsustasime,et kui nendega palju aega läheb, siis neid ei tee. Kiire pilk kaardile näitas seda, et sellises kohas kus ma juba korduvalt ja mõnes punktis lausa väga korduvalt viibinud olen pole. Esialgne planeering välistas vaid kahte punkti (59 ja 69) peotäis kaheseid otsustasime võtta jooksvalt, kui jõuab. Etteruttavalt öeldes täitsime plaani 100%.

Start algas siis ka seekord lisaülesandega. No iseenesest väga lihtne see kohanimede värk aga kui arvutamisega raskusi ei pruugi eelnev tarkus midagi maksta. Sain kokku 39 ja üllatus üllatus sellist varianti polnud - õnneks. Kiire kontroll numbrite liitmisel ja uus number 38 sobis. Lõpuks ometi panime täiega stardist minema punkti 26, millele järgnes kohe lisaülesande punkt 82 masti ronimisega. Nagu arvata oli siin tekkinud selleks ajaks kenake järjekord ja kerge südamega loobusime siin ootamisest. Peale järgmist 38 punkti me enam inimesi metsas ei näinud enne kui alles Harakajärve ääres. No jah kui välja arvata peakorraldajast fotograaf ;) ja kepikõndijate grupp koos koeraga. Kogu põhjapoolkera läbisime suhteliselt rutiinselt ja ilma eriliste vigadeta. Siiski KP 30 oleks võinud olla teises kohas, või vähemalt õige mäe otsas. Aga see vist kuulub juba rogainide kohustuslikku programmi, et mõnda punkti tuleb võtta kui üllatust. Ilus ilm ja mõnus maastik ja ootamatult ruttu olime juba ülemise tiiru ära teinud ja esialgsest graafikust parajalt ees. Mõttes tekkis korra ka kiusatus minna punkti 69 ujuma aga kahjuks või õnneks kadus see plaan kiiresti, sest juba järgmises lisaülesande punktis 84 sain ujuda nii et vähe ei olnud. Jah korraldajad ja fotograafid said kõvasti naerda, kui ma seal kohe alguses kummirõngaga ümber läksin. Ujumine on ju teada minu lemmikala :D Sinna see lisaülesanne jäigi ja tuli jalgadele valu anda, et pisut kangestunud jalgu liikuma ja soe tagasi sisse saada. Üks punkt vahel ja juba uus vesine lisaülesanne tulekul. Kanuu läks meil hästi peab ütlema ja õige punkt tuli suhteliselt kiirelt kätte. Ainult siin kanuus istudes tundsin jalas esimest korda kerget krambihoiatust . Edasi tuli seega joosta juba pisut ettevaatlikumalt ja äkilisi hüppeid ja koperdamisi vältides. Lõppkokkuvõttes krampi siiski ei tulnud. Paar punkti hiljem Pukimäel ei tekkinud mul ka erilist soovi olla köieharjutusel osaleja ja Tõnu oli vabatahtlikult kohe ronima minemas. Edasi pakuti vahelduseks ka natuke risusemat ja soisemat maastikku. Tekkis kohe selline tuttav kodune rogaini tunne, kui mudas ja tuulemurrus rassida ja kraave ületada eelnevate läbinud võistkondade ajutisi omaloomingulisi sildu kasutades. Nelijärvel võis kaardi lõplikult taskusse panna kuigi punkti 68 juures kaardil ma küll mingit lohku ei näinud, aimasin kuhu rajameister selle võis sokutada. Lõpuosa sai tehtud ka päris kiirelt nii, et võis aega parajaks teha finishi ümbruse kaheseid punkte korjates. Kuid ikka oli veel 15 minutit aega järgi ja mõlgutasime kas minna veel torni takkajärgi ronima aga tundus suhteliselt piiripealne asi olevat, et parem siiski mitte. Kui nüüd eelnevast jutust jäi mulje nagu oleks see rogain olnud nagu lust ja lillepidu, siis päris nii see ka just polnud.

Seekord sai joostud kokku 49.4 km. Polnud just kõige optimaalsem tee aga sai valitud võimalikult vähe kloaaki ja ebameeldivaid kohti. tulemuslik tulemus

Aegviiduga ei saa eriti alt minna, kui seal midagi rogainisarnast korraldada. Ükskõik siis mis formaadis ja ikka õnnestub. Nagu ka seekord. Olgugi et seda maastikku on mul sõna otses mõttes sadu kordi läbi käidud, joostud, suusatatud, rattaga sõidetud jne, oli ikka huvitav.

Krillimäe TON

2010-05-06T21:06:00.002+03:00

TMV lühirada, Apuparra

2010-05-06T07:38:00.003+03:00

Ilves-3 Lindora

2010-05-03T07:01:00.007+03:00

Rääptsova kevad

2010-04-12T14:06:00.004+03:00

Liiva teisipäevak 06. 04. 2010.

2010-04-07T19:52:00.004+03:00

Kurzemes Pavasaris - Ventspils

2010-04-05T16:13:00.016+03:00

Suusarajatud suusasõidud

2010-03-12T20:28:00.010+02:00

Käes on märts ja üle aastate on jälle loodud soodsad tingimused lumekoorikul sõiduks. Vahelduseks on päris huvitav sõita lagerabades, jõelammidel, nõmmedel, üle järvede ja mööda jõgesid, ehk neis kohtades kus muul ajal tavaliselt ligipääs raske või lausa võimatu.
Väga sobivaks maastikuks selleks on Põhja-Kõrvemaa. Sellel laupäeval proovisin jälle. Eelmise korra samalaadsest ettevõtmisest on möödas juba üle kümne aasta. Et sinna kohale saada, kulges alguses sõit, nagu ikka mööda suusaradu. Kõrve ringil, paar kilomeetrit enne Venemäge tuli aga suusaradadega tükiks ajaks hüvasti jätta. Algus polnud just paljulubav. Metsa all lumi enamuses küll kandis, aga kohati vajusin pisut läbi. Kepid vajusid iga tõukega poolest saadik lumme ja neist erilist kasu polnud. Lisaks oli päev varem lisandunud 3-4 cm paksune värske lumekiht. Siiski ei kaotanud ma lootust olukorra muutumisele soodsamas suunas. Ületasin Soodla jõe Koonukõrve silla juures. Peale jõge hakkasid esimesed lagedad, kergelt lainetava reljeefiga heinamaad metsatukkadega. Siin sai selgeks, et sõita saab ja päris edukalt. Ja siis hakkas pihta suur Jussi lagendik - üks nendest kohtadest, millepärast sai siia üldse põhiliselt tuldud. Kuna lumi on väga paks, siis olid kõik kaevikud ja augud kinni tuisanud ja ei seganud liikumist. Lumekoorik õhukese värske lumekihi all kandis suurepäraselt. Lagendik meenutas praegusel hetkel mingit polaarala, oma lageduse ja tühjusega ja suute lumiste küngastega. Kui Jussi lage oli risti ja põiki, üles ja alla mitu korda läbi sõidetud, siirdusin läheduses olevatele Jussi järvedele. Alustuseks Veinjärv siis Suurjärv, Pikkjärv, Linajärv ja Kõverjärv. Paksu lumekihi pärast oli mõnes kohas ka vesi jää peale tulnud aga eriti see ei seganud. Peale järvetuuri suundusin Võhma rabale. Raba oli väga eriilmeline ja vaheldusrikas. Naljakas, aga üks koht meenutas väga savanni. Sellise illusiooni tekitasid vist üksikud vihmavarjukujulised rabamännid. Oli ka suur põlenud rabaosa. Väga kahetsusväärne , et ma fotokat kaasa ei võtnud. Oleks saanud suurepäraseid pilte. Rabas jäin parajasti ka pisikese lumetormi kätte. Ühelpool must, äikesepilve taoline pilv, teisel pool selge taevas ja päikesepaiste. Ja lund tuli kui kotist. Igatahes oli raba üks selle päeva tipphetki. Edasi sõitsin Võhma suurele soosaarele, kus on säilinud vanad taluheinamaad. Ja saabusingi matka viimasele osale Soodla jõele ja selle kallastele laiuvale üüratule sooluhale. See on küll selline koht kuhu tavaliselt naljalt juba ei satu. Lumevabal ajal on siin üks suur laiuv kobraste üleujutatud, suhteliselt ebameeldiv soomülgas. Lõpuks sõitsin Soodla jõge mööda tagasi Koonukõrve sillani ja uuesti suusaradasid kasutades Kõrve keskuse, Aegviidu Nelijärve kaudu koju. Kokkuvõttes parajalt pikk 60 km pikkune sõit ja väga emotsionaalne pealekauba. Igav igatahes ei hakanud.

Päevakuhooaeg avatud !

2010-03-10T22:06:00.004+02:00

Täiesti plaaniväline ja ettekavatsemata üritus see tänane öine Tallinna sprint Õismäel. Tahtsin minna tavalisele Rocca al Mare - Kakumäe jooksuringile aga täiesti ootamatult avastasin end selle asemel päevaku stardis ilma lambita, kompassita, SI- pulgata ja stardirahata. Aga nagu selgus, saab hakkama ka ilma nende vahenditeta (SI pulga siiski sain).Tallinna pimendamine toimib väga tõhusalt ja kes arvab, et saab sellises kohas ka ilma lambita hästi hakkama, siis paraku päris nii see pole. Minu strateegia enne starti oli selline, et jooks punkti, siis lähima lambi alla järgmist etappi lugema, uuesti järgmine KP ja lamp jne. Pooltes punktides see nii ka umbes oli. Aga paljudes kohtades (eriti sisehoovides) oli lähima toimiva valgustuspostini pea 100 m. Korralikult nägin kaarti alles kodus ja avastasin ikka mis imevalikuid sai tehtud. 4,6km pikkuse raja suutsin venitada 8,2 peale, Positiivse poole pealt peaks mainima ka seda, et polnud vaja eriti palju paksus lumes sumbata. Üks koht muidugi oli, ja see tuletas hästi meelde, et senimaani kui enamus lumest sulanud pole, ma o-üritustest vabatahtlikult osa ei võta.

100 (esialgu) tegemata

2010-02-15T12:56:00.004+02:00

Lubatud nädalavahetuse 100 km suusasõit lükkus paraku värskelt sadanud lume ja kehvapoolsete rajaolude tõttu ajutiselt edasi. Esialgu on kuuldavasti eeloleva nädalavahetuse prognoosid veel hullemad. Aga arvestades meeletuid lumekoguseid, on ilmselt veel terve märtsikuu seda ettevõtmist (paraku) aega teostada. Sellel korral toimus radade eelluure. Kahe päevaga sai enamus 65 km suure ringi radadest läbi sõidetud. Laupäeval Jäneda ja Valgehobusemäe (32 km), pühapäeval Kõrvemaa suuna rajad (42 km). Ehk oleks 100 km ka seekord suutnud hambad ristis ära taluda, aga mingisugune asja meeldivuse moment peaks ka ikka olema. Vähemalt seekord sai teada milline keskus teeb parimaid radasid, noh antud tingimustele vastavalt muidugi. Edetabel on selline: 1. Valgehobusemäe - Presidendi raja vaheline osa, 2-3. Kõrvemaa ja Valgehobusemäe, 4. Presidendi rada, 5. TPI baasi rajad .

65 + 40

2010-02-08T09:34:00.004+02:00

Selline oli nädalavahetuse 2 päeva kokkuvõte kilomeetrites. Täpsemalt laupäeval 49 km suusatamist ja 16 km jooksu. Pühapäeval 22 km suusatamist ja 18 km jooksu.
Selline jooks + suusatamine on mul kahe viimase aasta talvel üsna tavaline, siis seekord oli plaan seda teha natuke pikemalt ja ilma suurema pausita kahe ala vahel.

Alustuseks tõsisem suusaots uisku. 2 korda edasi tagasi Nelijärvelt Valgehobusemäe keskusesse ja lisaks veel lühem lõik Nelijärvelt Aegviitu ja tagasi. Libisemine oli, kui mitte just suurepärane, siis hea ikkagi. Oli igasugust rada - alates suurepärasest Presidendi raja ja Valgehobusemäe radade vahelisest lõigust, kuni olematu suusaraja 1 km lõiguni, mis tuli ka paratamatult läbida. Kuna jooki kaasa ei võtnud, tuli sisse ka 5 min paus Valgehobusemäe keskuses, kus sai kraanivett veidi joodud. Püüdsin tempot mitte väga kiireks ajada, sest eelseisev jooksuosa oli kogu aeg mõtetes, aga kohati läks hoog ikka päris üles (max pulss 185). Peale suusatamist tuli sisse väike vahe (15 min),selle aja sees sai riideid vahetada ja natuke juua. Joosta oli palju kergem, kui alguses arvasin. Seekord valisin jooksuks Jäneda - Kadakaküla - Ojaküla suuna, kus enamus aega sai joostud lahtilükatud metsa - ja külateedel. Sekka umbes 5 km lõik traktori jäljes jooksmist metsas. Kuni traktorijäljeni (8 km) kulges jooks üllatavalt kergelt. Seal oli siis esimest korda tunda väsimust, kui jalad ei saanud enam kindlal pinnal tuge. Viimased 3 km taas kõvadel lumistel teedel tundusid üle ootuste kerged. Pulss oli nagu ikka peale sellist pikka suuska ka isegi minu kohta väga madal. Aga ega ma siis saanud veel viimast ka välja panna, oli see ju kõigest trenn ja 1 päev veel ees.

Pühapäeva hommikuks olin täielikult taastunud. Kõik algas nagu eelnevalgi päeval. Suusatamine Valgehobusemäeni ja tagasi 1 korra (22 km). Tempo oli kiirem, kui laupäeval, kuigi libisemine enam nii hea ei olnud. Ei viitsinud suuski uuesti määrida ja kerge värske lumekirme võttis ka pisut hoogu alla. 22 km tundus peale 50 km ülilühikesena. Tähendab tuleb jooksuosa pikendada. Samasuguse väikse vahepausi järel, kui laupäeval algas jooks. Pisut muudetud trassil: Kalijärve -Ojaküla - Kadakaküla - Nelijärve. Seekord kulges jooks peaaegu kogu ulatuses lahtilükatud teedel. Alguses võtsin tempos kergemalt, et siis hiljem kogu aeg vaikselt seda üles kruvida. Jooks lõppes paraja 2 km lõpuspurdiga. Trennide lõpuks olin üsna väsinud, kuid mitte nii, et lausa oimetu. Järeldus: 2 päevaga ennast tühjaks suusatada - joosta ei õnnestunud, seega tuleb järgmine kord midagi veel ekstreemsemat ette võtta. Näiteks 100 km suuska 1 päevaga ;)

Kokkuvõtteks

L suusatamine- 49 km, aeg 3.03 - avg 167 - 2418 kcal

L jooks- 16 km, aeg 1.22 - avg 142 - 812 kcal

P suusatamine- 22 km, aeg 1.14 - avg 157 - 1065 kcal

P jooks- 18 km, aeg 1.31 - avg 149 - 889 kcal

kokku 105 km, aeg 7.10 - - 5184 kcal

Eritikülmailma jooksud

2010-01-28T12:40:00.007+02:00

Kui peale pühapäeval peetud Xdreami arvasin, et enam külmemaks minna ei saa, siis paraku pidin eksima. Viimase nädala jooksud on kõik toimunud kuidagi eriliselt ekstreemsetes tingimustes. Kuigi nii madalat temperatuuri, kui Jõulumäel pole olnud, on see kurikuulus tuulekülm siin Tallinna kandis eriti jõhker. Vahemärkusena Xdreamil mul kordagi külm ei hakanud ja midagi ära ei külmunud. Võiks öelda, et lausa palav oli, hoolimata sellest, et üle poole ajast sai kõnnitud. Aga nüüd, peale esmaspäevast nn. sula olin juba valvsuse kaotanud. Erilist sissepakkimist ka enne jooksu ei teostanud ja teisipäeva hilisõhtusele jooksuringile minnes ebameeldivaks üllatuseks valmis ei olnud. Noh tunduvalt hullem oli kui pühapäeval. Pärast vaatsin kraadi - uskumatu lugu küll - -24, tuulekülm -30 kraadi! Kolmapäevane jooks aga kujunes üsna lühikeseks - 432m, sest sellise tapva külmusega ei suutnud ma kauem kangelast mängida. Tunne oli nagu oleks olnud -50. Kuigi jah, nagu anekdoot üteb, et soomlased panevad sellise ilmaga juba nööbid kinni. Ja ega ka neljapäeval midagi meeldivat polnud. Kuigi kraade oli "tagasihoidlikult" -14, oli tuult ilmselt sama palju m/s. Plaan oli ikka tavaline ring teha - Stroomi rannapargi lõpuni ja tagasi, aga peale Rocca al Mare kooli keerasin tagasi või õigemini puhuti tagasi. Tegin siis Kakumäe ringi, mis natuke varjulisem. Kuuldavasti pidi nädalavahetuseks kuumalaine kohale jõudma :) nii et kasutagem juhust pikkade otsade tegemiseks.
teisipäevane jooks
neljapäevane jooks

juulikuu

WinterXdream vol 6 - 2010

2010-01-25T22:07:00.013+02:00

Käesoleva aasta talvine Xdream oli mulle juba järjekorras 6. samalaadne üritus. Sel aastal järjekordselt juhuse tahtel segavõistkonnas, polnud ka seekord eriti kõrgeid eesmärke püstitatud. Ise arvasin, et ehk segadest kuskil esikümne lõpus oleks juba normaalne saavutus. Aga see polegi antud juhul nii tähtis. Olulisem oli hoopis kaifida seda mõnusat talvist xdreami tunnet ja nautida karmi põhjamaa loodust. Seekord oli ka selleks viimaseks eriti põhjalikult aega! Kuigi tiimi moraal kippus juba üsna algul lagunema ja ka rada oli eelnevate aastatega võrreldes kõige igavam, võiks päeva igati kordaläinuks lugeda.

Matkast ka natuke lähemalt. Stardis otsustasime, et võistkond "Lillu ja ülejäänud " läbivad kõigepealt ülemise ringi. Alustuseks KP 37 ja möödaminnes vaadata, kui pole järjekorda, siis teeme ka lisaülesande ära. Järjekorda polnud ja lisaülesanne ilma trahviringita sai edukalt tehtud. (Kes ei tea, siis lisaülesandeks oli curling. Oli vaja veeretada jääl, kolmel katsel kivi ringi sisse). Suundudes 37 punkti poole pehmes lumes, sai kohe ka selgeks, et Lillul seekord erilist jooksulusti pole. Kui kõvematel teedel ja suusaradadel veel liikusime kerge sörgiga, siis pehmes lumepudru jäljes kogu aeg kõndisime. Lõpupoole kõndisime muidugi juba igal pool. Punktid 33-31-32-34 tulid kõik kenasti mööda kõva suusarada sörkides ilusti kätte. Edasi kui suusaradu nii tihti enam kasutada ei saanud, hakkas tempo kõvasti alla minema. Järgmised punktid olid siis meil 35-39-40-42-44. 44-48 etapil suutsime ka üllatuseks ühe suure vea teha. Nimelt inglite naiskond suutis meid totaalselt ära eksitada. Nemad keerasid õigest kohast teepealt ära, meie aga panime edasi ja kui aru saime kus me oleme, oli 6-7 min. viga reaalsus. Edasi 51-54 kuni joogipunktini jätkus sama trend, jalutamine lühikeste sörkjooksu vahepaladega. Ristol hakkas siin juba väga külm.
Peale joogipunkti läks Lillul väga raskeks ja kaardi kõige alumises osas otsustas, et ta enam edasi ei tule, vaid läheb tagasi. Paraku tagasi tuligi minna, sest edasi polnud enam ei punkte ega ka kaarti. Ja tühjalt tagasi pikk maa maha kõndida oleks ka äärmiselt tobe. Meie teekond jätkus seega punktidega 58-57-56-55-53. Rabapunktiga 52 oli alguses tükk tegemist, et Lillu nõusse saada, seda punkti võtma minna. Polnud üldse hull koht. Vastupidi, üks ilusamaid kohti sel päeval. Ja lumi polnud seal ka eriti sügav. Edasi kulgesime rahlikult kodu poole punktidega 50-49-47-46-45-43. Peale 43 KPd lahtilükatud sõiduteele saades, suutsime isegi veel kuni lõpuni joosta. 43-41 tundus lausa kihutamisena. Lillu hoidis minu ja Risto seljakoti alumistest rihmadest kinni ja nii jooksime punkti 41. Sellest kinnihoidmisest külmusid Lillul sõrmed üsna ära. Oli vaja anda paksemaid kindaid, kuigi lõpp juba paistis. Finishisse saabudes toimus parajasti autasustamine, ja oli tunne, et kas peale meie ka veel keegi metsas on. Lõpupoole ei näinud me metsas ka enam eriti inimesi liikumas. Nagu pärast selgus, polnudki nii halb tulemus. Kokkuvõtteks 30,4 km, 28 KPd 5 tunniga, valdavalt alla 20 kraadises pakases. tulemused http://www.traxmeet.com/traxmeet/showperformance.jsp?performanceid=2239094165 Ja juba kolmandat korda suudavad xdriimijad seda üritust korraldada aasta kõige külmemal päeval! Boonus missugune! Aga ausalt öeldes hakkab selline asi juba tüütavaks muutuma. Hiljem peale lõpetamist selgus ka veel kurb tõsiasi, et Lillu jalg on saanud ikka päris tugevasti külmakahjustusi. Jooksutoss oli lausa väljastpoolt verises jääs. Ise ta seda ei tundnudki,et varbad külmunud, nii tuimaks oli jalg külmaga läinud. Loodetavasti pole tagajärjed väga hullud?

Suusaorgia

2010-01-19T16:57:00.024+02:00

Veel pole saabunud seisund, kus tahaks suusad saata kus kurat. Igatahes talvematk ootab teostamist. Veebruaris nendel radadel ja maastikel suuskadega, oleks sellistes tingimustes ja oludes ülimalt meeldiv elamus.
Siin mõningaid hetki möödunud nädalavahetuse Kesk-Kõrvemaast.

Teelt väljasõit ja laupkokkupõrge!

2010-01-04T18:03:00.007+02:00

Sain minagi kahenädalase puhkuse ajal lõpuks suusad alla. Aga iga algus on raske. Ja sel aastal veel eriti, kui suusasõidud algavad selliste ootamatute ja ränkade tagajärgedega, siis kaob igasugune tahtmine trenni teha. Kohe esimesel sõidul õnnestus mul Nelijärve kõige kõrgemast mäest sellisel moel alla kihutada, et leidsin end mäejalamil, põõsastest suusad ja kepid risti rästi segamini. Ja jalg välja väänatud, ning külg sinine. Hea seegi, et varustus terveks jäi. Eriti võttis kiruma see et, viie minuti pärast tuli rajamasin ja ajas rajad kõrval sisse, ja ma poleks sinna ohtlikule laskumisele siis mingil juhul läinud. Järgmine päev oli suhteliselt liikumisvaba. Veel päev hiljem aga kippusin loomulikult uuesti võrratuid suusatamise tingimusi ära kasutama. Nelijärve ja Valgehobusemäe vaheline rada pakub kõike seda, mida vaja. Ainuke puudus sellel rajal on see, et ta pole ring, vaid edasi tagasi lõik. Nädala sees ja tööpäeval võib seal ennast praktiliselt ihuüksi sõitmas leida. Ometi juhtus seal see, mida kunagi varem pole minuga juhtunud, et põrkasin vastutuleva suusatajaga, põhimõtteliselt ka ainsaga, kes vastu tuli, täie hooga kokku. Mõlemad olime laskumisel klassikajäljes ja kumbki astus korraga jäljest uisuraja osale, et teed anda. Kuna hood olid üsna suured, polnud enam reageerimiseks aega ja vältimatu laupkokkupõrge oli reaalsus. Tagajärjeks uued vigastused ja muljumised. Õnneks seekord ei kehtinud reegel -kus on, sinna uuesti. Seekord siis teine jalg. Pooleteiseks päevaks oli liikumisvõimetus garanteeritud. Kaua polnud siiski aega põdemiseks, sest väljas muutusid lumeolud järjest paremaks ja loodus järjest kaunimaks. Veel 5 päeva laussuusatamist, tõsi edaspidi küll ilma äpardusteta. Kokkuvõttes 7 päevaga sai 200 km välja pigistatud.Ei tegelikult oli lõpupoole ikka juba väga nauditav.

Lihtsalt asjad

2009-12-22T23:36:00.003+02:00

Selline näeb välja üks tavaline pimeda aja jooksu lisavarustuse komplekt. Sain 11 erinevat eset, mida tuleb enese külge riputada. Pole lihtne see tippsportlase elu ;)

Talvine tirimine

2009-12-22T12:20:00.011+02:00

Vahepeal sai vahelduseks ka orienteerutud. Ja mitte vähe. Laupäev-tavarada 12,8 km
Uskumatul hull läbitavus 2-6 etappidel.

Pühapäev-lihtne lühirada 7,4km. Talvel saab ka teistmoodi. Seekord valisin sellised etapid, mida suvel saab joosta ainult ringi. Ikka pühapäev. Ja siin sai 11 km rajal reljeefi loetud. 100KP jooksu talvine versioon.

Esmaspäeval taastuv jooks ilma kaardi ja kompassita. Nagu näha eksisin ära. Kahe kaardi vahelisel alal kadus suunataju soises, tihedas metsas täiesti ära. Kuna oli ka pilves, tugeva lumesajuga ilm, siis aru ma midagi ei saanud, enne kui nägin oma enese jälgi.

Harku ring

2009-12-15T21:12:00.007+02:00

http://www.traxmeet.com/traxmeet/showperformance.jsp?performanceid=2139234861

Novembri kokkuvõte

2009-12-06T21:30:00.002+02:00

Väikese viivitusega teen kokkuvõtte novembri treeningutest. Üldjoones sai plaan täidetud 95%. Põhirõhk oli sel kuul ülekaalukalt jooksmisel (30h), muid asju sai tehtud 4h. Kokku tuli jooksukilomeetreid 325, mis esimese treeningkuu kohta on suhteliselt normaalne tulemus. Enamus jooksudest olid keskmised ja nn. pikad otsad, kesmise ja madalapoolse pulsiga, sekka ka kiiremaid lõike 3.20-3.50 min. km. Detsember on aga alanud eriti rajult-esimese nädalaga on tulnud juba üle 10 tunni. Samuti sai joostud küllaltki tähelepanuväärseid 1km lõike (2. 53 ga neist kiireim). Samal trennil saavutasin ka selle aasta uue pulsirekordi (191). Kõigele sellele järele mõeldes, tuleb tunnistada, et on natuke üle pingutatud ja vaja hoogu maha võtta. Tänase pika otsa asemel tuligi vahelduseks rahulik 5 tunnine matk looduses.

Mercury raba- ja loodusmatk

2009-12-02T16:29:00.005+02:00

Eeloleval pühapäeval 6. detsembril tahaks läbi viia Mercury klubi 1. matka. Kord aastas peale pingelist hooaega erinevates looduskaunites kohtades liikumine võiks kujuneda edaspidi omamoodi traditsiooniks.
Alustuseks sai valitud Põhja-Eesti üks paremaid maastikke Jussi-Paukjärve. Enamus o jooksjaid on selle maastiku kordi erinevatel üritustel läbi kapanud, aga rahulikus matkatempos loodust nautinud on neist seal vähesed. Retke ligikaudne pikkus tuleks 15 km. Koos rabaga laudteel 16-17 km. Plaanis on teha poolel maal kerge eine (grillimisega pole vist mõtet jännata). Esialgne huvi on olnud küllaltki suur. Kõrvemaal näeme!

Esimese lume laager

2009-11-14T19:19:00.029+02:00

Siis kui paljud Eestis juba esimesi suusakilomeetreid võtsid, viibisin mina Soomes esimese lume laagris Karkkilas ja selle lähedal Alho suusakeskuses. Kuna lund jälle polnud muidugi, siis tuli piirduda jooksuga. Laupäeval oli esiteks kaarditrenn Jankkaris, ma arvan, et oma 15-20 aastat vana kaardiga. Teedevõrk pea 75% muutunud, uued raiesmikud ja uimane reljeefi kajastus muutsid selle jooksu kõndimise koperdamise vahepealseks. Mõnda punkti ei leidnudki või õigemini punkti oletatavat asukohta. Aga ajas asja ära. Jukolaks on ju vaja pidevalt harjutada. Peale kaarditrenni maanteejooks ja venitused ja taastumine enne järgmise päeva karmi ja halastamatut mäetrenni.
Pühapäeval, nagu öeldud siirdusime Karkkilast edelasse Alho suusakeskuse poole. Kohapeal selgus, et lund oli ainult ühe lumekahuri ees paarikümne meetri pikkuselt, mujal ainult kirme või polnud sedagi. Erilist pettumust sellest ei tundnud. Tuli leppida siis rohkem mäkkejooksuga ja kuiva trenniga. Peaaegu kahe tunni sees sai Alho 100 meetri kõrguseid suusanõlvu võetud loendamatuid kordi. Vahepeal sai tehtud paar sööstlaskumist ja ei puudunud me ka suusahüppemäelt. Oli raju trenn ja jalad siiamaani veel tudisevad all. Teise päeva kaarditrenn jäi ka sellepärast tegemata. No jah tõele au andes, eks põhjusi ole siin teisigi. Igati sisutihe nädalavahetus Soomes vahelduseks üksluisele treeningperioodile Eestis. Varsti jälle Soome!

Sügis-talvine trenerofka

2009-11-05T00:46:00.009+02:00

Teatavasti sai oktoobriga hooajale punkt pandud ja seoses sellega kestab juba teist nädalat uus treeningtsükkel 2010. Kui esimestel päevadel vaevlesin täielikus motivatsoonipuuduses, siis praegusel hetkel hakkab juba hoog sisse tulema. Ei tahaks see aasta lasta sama moodi edasi, kui eelmistel, et teen trenni selleks, et jõuda trenni teha. Uuendusena tuleb kasutusele süvalihastrenn, lisaks eelmisest aastast tuttav spinning. Loodan ikka lõpuks sinna ka kohale jõuda. Kindlasti on kavas jätkata talviste kaarditrennidega Läti päevakutel. Vahelduseks ka Soome maastikele pilk peale. Ja kui lund piisavalt, siis ka suusatamine kindlasti. Niisiis 40 tundi kuus peaks rahulikult täis saama.
Avanädal oligi natuke rahulikum - 9 tundi tuli ainult täis. Eks paistab kauaks selline hoog jätkub.
Trennitegemistest jooksvalt ka edaspidi.

Ketz 2009 - hooaja lõpp

2009-11-04T16:59:00.025+02:00

Kuna tegemist on ikka spordiblogiga, siis piirdugem ka seekord põhiliselt sportliku poole kirjeldamisega. Rajameistrina sellel aastal debüteerimas Liina, kes sai ülesandega mu arvates ilusti hakkama.Viinakuu viimane päev osutus sel korral üllatavalt karskeks ja selgeks, luues suurepärase sissejuhatuse jooksuks.

Ühistart. Varem juba imestasin miks Liina sel puhul ei kasuta hajutust. Kohapeal selgus miks, sest kasutatud meetod oli hulga tõhusam tava-hajutusest. Stardis tuli kõigepealt teha esimene lisaülesanne-visata 3 -4 meetri kaugusel olevasse ämbrisse saalihoki pall. Uskumatu, aga see polnudki nii lihtne, kui alguses arvata oli. Tõelise koba peale sain umbes 6-7 katsel palli ämbrisse. Dan oli saanud juba 1,5 minutit varem metsa ja Tanel paarkümmend sekundit enne mind. Oli vaja nüüd jalad kõhu alt välja võtta ja jooksma hakata, et peakonkurendid kätte saada. Ja juba 1. punkti minnes tuligi väike viga. Võtsin selle koos Taneliga. 2. ja 3. punkt tulid lihtsalt, aga imelikuna tundus,et pidin kaua ootama SI jaama piiksu, nagu oleks ma neid esimesena võtnud! Ja nagu pärast selgus võtsingi, sest Dan oli teinud 2. punktiga suure paugu. Edasi suundus rada sinna piirkonda, millest ma ikka mitte kui midagi aru ei saa. Siiamaani. Kui 4. tuli veel väikese puterdusega nii u. pool minutit viga, siis 5.KP oli nati segasem ja ukerdamine üsna inetus tuulemurrus võttis pea minuti lisaaega. Ja siin olime kolmekesi koos Tanel esimesena , siis Dan ja kohe ka mina. Aga järgmisse punkti minnes- kui suudate tehke järgi- võtsin kaardi täpselt valepidi ette ja hakkasin lugema uuesti etappi 5.-4. Kuigi liikusin ikka tegelikult õiges suunas 6. poole. Tegemist oli nagu peegelpildiga, laudtee keeras, kuigi no jah natuke teisiti, siis edasi tuli nõlvaalune ja rada- veel rohkem segasem värk. Midagi nagu klappis ja siis kohe mitte kuidagi ei saanud pihta. Sõimasin omaette kaardistajat. Aga kuna Dan ees liikus suhteliselt rahulikult, siis polnud mul ka muretseda vaja, tõmbasin mööda. Aga kui sa samal ajal loed kaarti 4. punkti lähedusest, mitte 6. juures, kus sa tegelikult oled, siis midagi teha pole. Tagajärjeks saab olla ainult suur viga. Lõpuks, kui aru sain oli Dan ja Tanel ammu 6.punkti võtnud. Umbes 1.40 viga. Nüüd edasi rada erilisi eksimisvõimalusi nagu ei pakkunud. Ja oli vaja kaotatu tasa teha. 7. kuni esimese ringi lõpuni ilma suuremate vigadeta aga ka suhteliselt jõuetult. 1. ringi lõpul kaotus Danile 30 s. Jäi loota mis üllatusi siis vahepeal pakutakse. Üllatuseks ei olnudki midagi eriti räiget. Umbes meetrine pael, mille ühes otsas oli lusikas ja teises kahvel tuli riiete alt läbi ajada. Üsna leebe variant. Ja peale seda toore munaga 2. ring läbida ja sellega tervelt finishisse jõuda. Kuuldavasti oli 2. ringil ka eriauhind kiiremale 46 -47etapi läbijale. Midagi ma küll kuulsin aga see läks juba kõrvust mööda, sest vilksamisi nägin veel metsa vahele kaduvat Dani ja oli vaja kiiresti järgi tõmmata. Seega seal etapil erilist spurti ma ei teinud, erinevalt mõnest muust. 2. ringil sain 3. punktis dani kätte ja oli vaja lihtsalt lõpukiirendus teha. Ilus mets ja mõnus reljeef teises osas- mõnus. Sellel aastal siis sedasi. Võit tuli, aga väga suure kobaga. Ja nagu peale jooksu selgus ei pidavat sellega veel midagi selgunud olema! Hiljem toimus veel loosi tõmbamine, kes kui palju + või - minuteid sai. Liina natuke liiga räigelt suured need minutid, mis sa välja pakkusid. Maksimum oleks võinud olla +-2 minutit. Mul vedas loosiga ja esikoha osas muutusi ei toimunud ja õiglus seekord võidutses. Naistel päris nii ei läinud. Ketz siis 2. aastat järjest kapis!http://www.skmercury.ee/Ketz09/results1.htm%3E

Hiljem toimus, nagu ikka traditsiooniline programm: saun, kostüümidraama, mälu- ja murumängud ja tants Kukerpillide ja Anne Veski saatel.

viktoriini ülekaalukas võitjatiim "kiired ja ilusad"

Saaremaa 3 päeva jooks

2009-10-19T11:26:00.005+03:00

Olen avastanud "uue" laheda spordiala - jooksmise. Mõnele võib-olla tuleb see üllatusena, aga see oli mu esimene jooksuvõistlus üldse. Jätame kõrvale mõned rabajooksud, need ei lähe arvesse. Eesmärk joosta alla 3 tunni oli vist ikka üsna tagasihoidlik, sest see plaan oli tehtud veel enne 2 nädalast haigusperioodi, mis lõppes alles Saaremaal. Aeg 2:49:40 - arvestades viimase aja trenne ehk siis nende puudumist ja haigusjärgset kurnatust- tuli ikkagi suhteliselt normaalne.tulemused Uued eesmärgid järgmiseks aastaks on juba tunduvalt konkreetsemad. 1. päeval 35 minutiga, 2. ja 3. päeval tunniga. Aga plaan järgmisel aasta tulla on juba praegu kindel 100%.Üks selle aasta paremaid võistlusreise Mercuryga kindlasti, sest emotsioonid on ikka veel laes. Juba sügisene Saaremaa ise, SPAd, pubid ja klubid, tore majutuskoht ja mõnus seltskond, kõik need kokku andsid võistlushooajale meeldejääva lõpetuse.

Out of Games

2009-10-05T14:47:00.010+03:00

Selle hooaja tähtsaim lõpuüritus Suunto Games, kujunes minu jaoks suureks pettumuseks ja läbipõrumiseks.

Peale Yllase rogaini saadud väikest vigastust ja kahenädalast jooksupausi ning sellest tingitud madalseisu oli septembri algusest saati vorm pidevalt tõusuteel. Suuntoks tundus seega kõik korras olevat. Isegi nii korras, et ei suutnud otsustada kas äkki peaks proovima ka üle tüki aja 21E d joosta. Peale jäi siiski M35. Kuni reede hommikuni oli veel kõik ok, aga peale lõunat hakkasid esimesed haiguse tunnusmärgid vaikselt tunda andma. Õhtuks olin juba kindel, et midagi head enam loota pole ja kaalusin tõsiselt laupäevasest jooksust loobumist. Öine kurguvalu ja köha andsid hommikul pisut järgi ja otsustasin vähemalt ühe päeva proovida. Otsuse kaasa aitajaks oli ka hommikul särav päike, mis andis lootust ilusale ilmale.

Starti minnes ei tahtnud isegi sooja teha,et hoida natukenegi jõuvarusid.Enne startimist polnudki kõige hullem enesetunne.

Start! Juba K-punkti jõudes oli selge, et täna ma joosta ei jõua. Vähemalt nii kuidas oleks tahtnud. 1. ja 2. punkt - ei midagi eriliselt suurt viga, lihtsalt aeglane. Siin 2. KP juures sain kätte 2 ja 4 minutit varem startinud seltsimehed. Oli karta, et nüüd võib oodata konksutamist ja ma ei eksinud selles. On kaks ise asja-koos jooksmine võrdsete vahel, kus kõik loevad kaarti ja liiguvad pisut erinevaid etapivalikuid pidi, või selline tuimalt järgi jooksmine, kus üldse kaarti ei vaadata.
Rong haakis siis 3. punkti minnes sappa. Mitu korda pidin seisma jääma ja nad lihtsalt mööda laskma aga kuna etapid olid lihtsad (3-4-5)siis lahti ka neist ei saanud.Punktis olid jälle kõik koos.Asi hakkas mulle juba närvidele käima ja pikal rabaetapil otsustasin tagasi tõmbuda ja vaadata kuidas nad ees liiguvad ja leida etapi lõpus võimalus nendest lahti saada. Liikusidki, aga oh kui valesti ja mina muidugi järgi,sest rabas ma suunda eriti ei kontrollinud. Peale raba maabusime kõvasti õigest kohast vasakul (400m!)poollageda nina juures. Piinlik juhtum. 3-4 minutit viga. Kui ei aita üks võte tuleb kasutada teist. Kuna sain 6. KP pisut enne teisi kätte otsustasin siin eest ära spurtida. Spurtisin nii, et avastasin ennast kõrval oleva künka tagant 70 m õigest kohast eemal. Peaaegu minut viga. 8. ja 9. punkt -kaks seltsimeest ees mina järel löntsimas. 10.punkti juures nägin võimalust nad siiski spurdiga maha raputada. Võtsin uuesti hoo üles ja rohkem ma enam neid sel päeval ei näinud. Kogu see sahmerdamine jättis jooksule oma jälje,umbes 6 minutit lisaaega koos vigadega. Alates 12. punktist sain ometi rahulikult üksinda lõpuni kulgeda. Peale seda eelnimetatud kolme etapi spurti olin ka täitsa küpse ja jooksutempot polnud ollagi.Halvimast päästis vaid suhteliset vigadevaba sooritus.Välja arvatud 16-17 tobe siksakitamine. 1. päeva tulemus

Õhtuks tõusis palavik 37,8-ni ja kaasnes jube nohu. Polnud mõeldavgi, et ma homme ka jooksen.
Hommikuks sain palaviku alla ja oli taas normaalsem tunne.

2. päeval olin Mercury mitteametlikuks fotograafiks.Kõik kes sel päeval metsa läksid ka pildile jäid.

Rohkem pilte leiab siit

Virumaa MV-Mõedaku

2009-09-27T20:42:00.021+03:00

Virumaa MVst olin juba mitmeid aastaid mõelnud osa võtta. Kuulub ju Jäneda juba hea mitu aastat Lääne-Viru alla. Seega ametlikult ka nagu lääne-virukas. Eelnevatel aastatel oli alati mingi põhjus, miks mitte kohal olla.

Mercury kolmeliikmeline ekipaaz (Inx, Dan ja mina) startiski laupäeva hommikul Mõedaku poole.

Kohale saabudes ootas meid ees heas mõttes tüüpiline külavõistlus. Plats sama, mis eelmine aasta Aasta Ketzil. Oli mida meenutada :D. Stardieelsel soojendusel oli tunda väga töntsi jooksusammu. Seljataga oli raske nädal - rogain ja sellele otsa veel 4 päeva erinevaid jookse. Mitte ei kutsunud teede ja niidetud muru pealt võsa rammima. Korraldajad olid ka seekord otsese ütlemisega - keerutamata oli infos üleval: läbitavus väga halb. Kuigi see oli eelmise aasta Ketzistki väga eredalt meeles kui üldtuntud fakt.

Algus oligi - nagu mul tavaliselt, suhteliselt raske. Lõpupoole läks aga tõusvas joones. Raja läbimine nägi põhiliselt välja selline, et jooks mööda teid punktile võimalikult lähedale, siis korra metsa nõgeste ja vaarikate vahele ning kohe ruttu tee peale tagasi. Ja nii punktist punkti! Raja esimesed 12 punkti meenutasid pea 100% Ketzi ning mul tekkis õigustatult küsimus, kas rajameister mitte sama pole. Paar viga tuli ikka sisse. Kaks kolm halba teevalikut ja 10-11 etapil ei saanud tee hargnemisele pihta.

Kokkuvõtteks napikas kaotus esimesele ja seega 2. koht põhiklassis.

tulemus

Täna oli aga jälle kesmisest veidi pikem - 25 km pikkune jooksuots Valgehobusemäele.

TA OK Rogain-Oandu

2009-09-22T18:31:00.043+03:00

Alustuseks peab kohe ära märkima, et tänavune TA OK rogain oli üks suur juhuste ja kokkusattumuste rida.
Algselt oli mul plaanis kindlasti välja tulla sellises kooseisus, kes oleks üldarvestuses vähemalt esikolmikusse suutnud ennast joosta. Üle pika aja oleks tahtnud tunda jälle tõelise pingutusega kaasnevat vere maitset suus. Aga siis 3 nädalat enne võistlust sain Risto käest kirja, kus tuli pakkumine - joosta Lilyoniga koos, segavõistkonnas. Kuna ta ise ei julgevat veel peale Ylläse rogaini ja eestikate tavarajal saadud vigastust nii pikalt ette võtta, siis oleks juba registreeritud võistkonda vaja asendajat. Nagu arvata võis, ma olin nõus. Pisut hiljem oli kuulda murettekitavaid kuuldusi, et Lillul ka vigastus. Ega ma õieti aru saanudki, kui tõsine see asi on ja milles siis asi. Lillu ise arvas ja lootis, et jalavalu läheb ikka üle ja kui mitte joosta, siis sörkida ja jalutada saame kindlasti - muidugi kui härra nõus on. Veel päev enne käisime kaubanduskeskustes rogaini jaoks viimaseid oste tegemas ja kõik oleks nagu juba valmis võistluseks (või siis kenaks päevaks sügislooduses), kui pühapäeva hommikul ootas mind ees ebameeldivalt ootamatu uudis, et Lillu ei saa ikkagi tulla jala- ja närvivalu tõttu. Lisaks veel magamata öö (nagu hiljem teada sain, isegi 2 ööd). Loomulikult oli otsus sellises seisus mitte tulla ainuõige. Aga paraku liiga hilja, et oleks mingitki võimalust olnud uut võistkonda moodustada või siis kuskile ennast külge pookida. Aga kuna see uudis tuli ikka väga, ma rõhutan, väga viimasel minutil ja ma ootasin juba täisvarustuses kohalesõitmist, siis otsustasin igal juhul kohale minna.
Nüüd oli mul 3 erinevat võimalust, mis edasi teha: 1. jooksen raja üksinda väljaspool arvestust läbi nii kuidas jaksan - noh pisut ekstreemne ja ka mitte üldse innustav; 2. jooksen või jalutan mingi võistkonnaga kogu kontrollaja läbi (mina muidugi jälle väljaspool arvestust) - juba pisut parem; 3. on veel kuskil selliseid samas seisus isik(uid) ja saaks veel teha viimase hetke muudatusi võistkonnas - õhkõrn lootus. Selliste mõtetega asusin, siis Oandu poole teele.
Hommik, mis oli alanud ilusa päikesepaistega tõmbus nüüd tihedatesse udupilvedesse.
Kohale saabudes vaheldus üks võimalus kiiresti teisega, alates sellest, et korraldajad ei tahtnud mind alguses üldse metsa lasta kuni selleni, et jookse, aga ole siis ka kasulik. Pidin selga ajama korraldajate vesti ja niiöelda kontrollima võistlejate koosliikumist metsas. Selleni siiski asi (esialgu) õnneks ei läinud, sest oli saada veel nagu juhuslikult mõni ripakil teenekas multi- ja extreemsportlane. Parklas kohtasime Heitit, ja ma ei mäleta kes, kas Dan või Inx soovitas meil koos tirima minna, kui kuulsid, et ta siin niisama. OK, alguses Heiti natuke ikka puikles. Ja oli ka mitmeid vastuväiteid, milledest kõige ilmekamad olid päev varem pohmakaraviks joostud 30km, rabamatk ja eelneva päeva menüü - 2 pirukat. Aga see kõik oli, nagu ma alguses arvasin, väike hämamine. No jah oligi nõusse saadud. Algsest võistkonnast "Tammed", kuhu kuulusid kaks tamme, polnud seega enam ühtegi järgi jäänud.

Nüüd siis ka rogainist endast. Planeerimisega läks pisut kiireks, meil jäi selleks aega umbes pool tundi. Vaatasime, et tuleb 2 35km ringi. Algselt päris välja ükski punkt ei jäänud. Raja lõpu ossa jätsime siiski paar kolm õgvendamise kohta KPde 23 ja 33 väljajätmise näol. Alguseks valisime maastiku idapoolse osa, mis tundus pisut meeldivam ja lihtsamini läbitav.
Stardist saime välja väikese pooleteise minutilise hilinemisega - Heiti otsustas siiski kaasa võtta seljakoti koos (tühja!) joogipudeliga, sellest siis see viivitus. 6 esimest KPd asusid maastikuosal, mida olin 2 aastat tagasi väljas o-kaardiks joonistanud, seega midagi lihtsat oli alguseks tulemas. Esimesse (KP35) minek oli kohe kindlalt mööda suurt teed ja rada üle jõe orgude süsteemi. Siin oli juba paras tunglemine KPs. Edasi etapp 35-58 lennult, ainult noh jaa, see tuulemurd seal vahel... Kuigi ma teadsin väga hästi, et see seal on, läksime otse. Taipasin liiga hilja, et oli vaja kasutada üleval nõlval olevat rada. Seega viga 30 sek. Edasi 58-27 tuli lihtsalt ja jälle kuiva jalaga üle Altja oja. Järgmised KPd 26, 37, 46, 28, 20, 49, 39 ja 59 olid jooksukad mööda teid või mereranda ja tulid kiirelt ja puhtalt. Ainuke viivitus (2 min) oli siin joogipunktis, kus Heiti täitis oma joogipudeli ja kumbki jõi ka mõne topsitäie. Siin nendel etappidel hakkasime mitmeid kordi nägema võistkonda Salomon. Paistis, et jooksutempo on nendega võrreldes suhteliselt sama. Neil oli siiski pisut teine punktide järjekord. Etapp 59-40 kujunes oodatust tunduvalt lihtsamaks. Kartsime siin tuulemurdu ja kaduvaid sihte. Aga mets oli meeldiv ja hea läbitavusega. Peale teist sihiristi lõikasime otse metsa ja punktile pähe. 40-30 alguses oli vahelduseks tuulemurdu kuni sihini ja siis edasi mööda sihte ja kraavi äärt punkti. Heiti täitis siin kraavist uuesti oma joogipudeli. Etapp 30-29 mööda teed ja oli märgata esimesi väliseid väsimuse märke - Heitil. Siin vastu tulnud võistkonnal Avaste 40 ei jäänud see muidugi märkamata. Punktis 29 sai täis 2 tundi. Siiamaani olime läbinud 21 km, kesmise ajaga 6,2 min km-le. Veerand ajast läbitud ja 43 punkti koos. Ma ütleks, et väga hea. Ka veel etapil 29-50 oli tempo normaalne, kuigi lõpuosa vajus juba ära. KPs 50 saime kokku KEKRSK-ga. Järgnev etapp 50-38 kujunes vägagi ebameeldivaks, eriti veel sellepärast, et esiteks eelnev oli olnud suhteliselt ilus ja teiseks siin hakkasime käima. Kaduvad sihid, tuulemurd, soo ja kinnikasvanud vanad rohumaad olid selle etapi maiuspalaks. Alguses käis korraks peast läbi, et minna kohe läbi soo, nõlvast üles, maanteele. Aga paistis liiga suur ringiminek. Koos KEKRSK-ga selle ka siis otse minnes läbisime. Lõpupoole kaldusime erinevalt nendest liiga paremale ja sattusime veel eriti rõvedasse pokustani. Siin alles said jalad esimest korda päris märjaks. 38-48 ja 48-47 etapid tulid veel joostes, kuigi juba vaevalisemalt. 47 KPs sai mulle selgeks, et siit enam midagi head loota pole. Juba järgmisse punkti (KP36) minekul jalutasime ka juba tee peal. Edasi tuli Heitil ikka totaalne ärakukkumine. Isegi käimisega oli raskusi. Tuli lihtsalt veel möödaminnes võtta ära punkt nr 45. Peale seda punkti oli meil veel umbes 10 minuti pikkune sõbralik koosistumine Soosambla Suusaklubiga. Puhkepausi järel otsustasime veel, nii moe pärast, võtta ka KP 25. Siis veel seal punktis 5 minutine pohlade ja mustikate söömine ja finishisse minek.

Tammede tulemus

Kokkuvõttes 36 km jooksu ja käimist ja tagasihoidlikud 69 punkti 4 tunni ja 54 minutiga.
Aga sellega polnud minu päev veel õhtal. Peale supi ja kringli söömist otsustasin, siis ikkagi minna veel teisele ringile, niiöelda koosliikumise kontrolli tegema. Kuigi sain hoopis ise nii mõnelgi juhul vastava hoiatava märkuse. Kontrolli kokkuvõtteks tuvastasin ühe üksiku ringi uitava lätlase ja paar seenelist. Teine ring tuli siis selline: uuesti KP25 ja edasi 24, 41, 32 (oli seda vaja) 23, 43, 44, 56, 34 ja finish. Kogu ring joostes 19 km ja seda 5,5 min km-le.
Üldkokkuvõttes siis liikumisi 55 km 6,5 tunni sees.
Vaatamata kõigele, jäin ma siiski päevaga enam-vähem rahule. Sellisest asjast ei saagi midagi head välja tulla ja loomulikult ei süüdista ma mitte kedagi, et just nii läks.