neljapäev, 28. jaanuar 2010

Eritikülmailma jooksud

Kui peale pühapäeval peetud Xdreami arvasin, et enam külmemaks minna ei saa, siis paraku pidin eksima. Viimase nädala jooksud on kõik toimunud kuidagi eriliselt ekstreemsetes tingimustes. Kuigi nii madalat temperatuuri, kui Jõulumäel pole olnud, on see kurikuulus tuulekülm siin Tallinna kandis eriti jõhker. Vahemärkusena Xdreamil mul kordagi külm ei hakanud ja midagi ära ei külmunud. Võiks öelda, et lausa palav oli, hoolimata sellest, et üle poole ajast sai kõnnitud. Aga nüüd, peale esmaspäevast nn. sula olin juba valvsuse kaotanud. Erilist sissepakkimist ka enne jooksu ei teostanud ja teisipäeva hilisõhtusele jooksuringile minnes ebameeldivaks üllatuseks valmis ei olnud. Noh tunduvalt hullem oli kui pühapäeval. Pärast vaatsin kraadi - uskumatu lugu küll - -24, tuulekülm -30 kraadi! Kolmapäevane jooks aga kujunes üsna lühikeseks - 432m, sest sellise tapva külmusega ei suutnud ma kauem kangelast mängida. Tunne oli nagu oleks olnud -50. Kuigi jah, nagu anekdoot üteb, et soomlased panevad sellise ilmaga juba nööbid kinni. Ja ega ka neljapäeval midagi meeldivat polnud. Kuigi kraade oli "tagasihoidlikult" -14, oli tuult ilmselt sama palju m/s. Plaan oli ikka tavaline ring teha - Stroomi rannapargi lõpuni ja tagasi, aga peale Rocca al Mare kooli keerasin tagasi või õigemini puhuti tagasi. Tegin siis Kakumäe ringi, mis natuke varjulisem. Kuuldavasti pidi nädalavahetuseks kuumalaine kohale jõudma :) nii et kasutagem juhust pikkade otsade tegemiseks.
teisipäevane jooks
neljapäevane jooks

juulikuu

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

WinterXdream vol 6 - 2010

Käesoleva aasta talvine Xdream oli mulle juba järjekorras 6. samalaadne üritus. Sel aastal järjekordselt juhuse tahtel segavõistkonnas, polnud ka seekord eriti kõrgeid eesmärke püstitatud. Ise arvasin, et ehk segadest kuskil esikümne lõpus oleks juba normaalne saavutus. Aga see polegi antud juhul nii tähtis. Olulisem oli hoopis kaifida seda mõnusat talvist xdreami tunnet ja nautida karmi põhjamaa loodust. Seekord oli ka selleks viimaseks eriti põhjalikult aega! Kuigi tiimi moraal kippus juba üsna algul lagunema ja ka rada oli eelnevate aastatega võrreldes kõige igavam, võiks päeva igati kordaläinuks lugeda.

Matkast ka natuke lähemalt. Stardis otsustasime, et võistkond "Lillu ja ülejäänud " läbivad kõigepealt ülemise ringi. Alustuseks KP 37 ja möödaminnes vaadata, kui pole järjekorda, siis teeme ka lisaülesande ära. Järjekorda polnud ja lisaülesanne ilma trahviringita sai edukalt tehtud. (Kes ei tea, siis lisaülesandeks oli curling. Oli vaja veeretada jääl, kolmel katsel kivi ringi sisse). Suundudes 37 punkti poole pehmes lumes, sai kohe ka selgeks, et Lillul seekord erilist jooksulusti pole. Kui kõvematel teedel ja suusaradadel veel liikusime kerge sörgiga, siis pehmes lumepudru jäljes kogu aeg kõndisime. Lõpupoole kõndisime muidugi juba igal pool. Punktid 33-31-32-34 tulid kõik kenasti mööda kõva suusarada sörkides ilusti kätte. Edasi kui suusaradu nii tihti enam kasutada ei saanud, hakkas tempo kõvasti alla minema. Järgmised punktid olid siis meil 35-39-40-42-44. 44-48 etapil suutsime ka üllatuseks ühe suure vea teha. Nimelt inglite naiskond suutis meid totaalselt ära eksitada. Nemad keerasid õigest kohast teepealt ära, meie aga panime edasi ja kui aru saime kus me oleme, oli 6-7 min. viga reaalsus. Edasi 51-54 kuni joogipunktini jätkus sama trend, jalutamine lühikeste sörkjooksu vahepaladega. Ristol hakkas siin juba väga külm.
Peale joogipunkti läks Lillul väga raskeks ja kaardi kõige alumises osas otsustas, et ta enam edasi ei tule, vaid läheb tagasi. Paraku tagasi tuligi minna, sest edasi polnud enam ei punkte ega ka kaarti. Ja tühjalt tagasi pikk maa maha kõndida oleks ka äärmiselt tobe. Meie teekond jätkus seega punktidega 58-57-56-55-53. Rabapunktiga 52 oli alguses tükk tegemist, et Lillu nõusse saada, seda punkti võtma minna. Polnud üldse hull koht. Vastupidi, üks ilusamaid kohti sel päeval. Ja lumi polnud seal ka eriti sügav. Edasi kulgesime rahlikult kodu poole punktidega 50-49-47-46-45-43. Peale 43 KPd lahtilükatud sõiduteele saades, suutsime isegi veel kuni lõpuni joosta. 43-41 tundus lausa kihutamisena. Lillu hoidis minu ja Risto seljakoti alumistest rihmadest kinni ja nii jooksime punkti 41. Sellest kinnihoidmisest külmusid Lillul sõrmed üsna ära. Oli vaja anda paksemaid kindaid, kuigi lõpp juba paistis. Finishisse saabudes toimus parajasti autasustamine, ja oli tunne, et kas peale meie ka veel keegi metsas on. Lõpupoole ei näinud me metsas ka enam eriti inimesi liikumas. Nagu pärast selgus, polnudki nii halb tulemus. Kokkuvõtteks 30,4 km, 28 KPd 5 tunniga, valdavalt alla 20 kraadises pakases. tulemused http://www.traxmeet.com/traxmeet/showperformance.jsp?performanceid=2239094165 Ja juba kolmandat korda suudavad xdriimijad seda üritust korraldada aasta kõige külmemal päeval! Boonus missugune! Aga ausalt öeldes hakkab selline asi juba tüütavaks muutuma. Hiljem peale lõpetamist selgus ka veel kurb tõsiasi, et Lillu jalg on saanud ikka päris tugevasti külmakahjustusi. Jooksutoss oli lausa väljastpoolt verises jääs. Ise ta seda ei tundnudki,et varbad külmunud, nii tuimaks oli jalg külmaga läinud. Loodetavasti pole tagajärjed väga hullud?

teisipäev, 19. jaanuar 2010

Suusaorgia

Veel pole saabunud seisund, kus tahaks suusad saata kus kurat. Igatahes talvematk ootab teostamist. Veebruaris nendel radadel ja maastikel suuskadega, oleks sellistes tingimustes ja oludes ülimalt meeldiv elamus.
Siin mõningaid hetki möödunud nädalavahetuse Kesk-Kõrvemaast.






















esmaspäev, 4. jaanuar 2010

Teelt väljasõit ja laupkokkupõrge!

Sain minagi kahenädalase puhkuse ajal lõpuks suusad alla. Aga iga algus on raske. Ja sel aastal veel eriti, kui suusasõidud algavad selliste ootamatute ja ränkade tagajärgedega, siis kaob igasugune tahtmine trenni teha. Kohe esimesel sõidul õnnestus mul Nelijärve kõige kõrgemast mäest sellisel moel alla kihutada, et leidsin end mäejalamil, põõsastest suusad ja kepid risti rästi segamini. Ja jalg välja väänatud, ning külg sinine. Hea seegi, et varustus terveks jäi. Eriti võttis kiruma see et, viie minuti pärast tuli rajamasin ja ajas rajad kõrval sisse, ja ma poleks sinna ohtlikule laskumisele siis mingil juhul läinud. Järgmine päev oli suhteliselt liikumisvaba. Veel päev hiljem aga kippusin loomulikult uuesti võrratuid suusatamise tingimusi ära kasutama. Nelijärve ja Valgehobusemäe vaheline rada pakub kõike seda, mida vaja. Ainuke puudus sellel rajal on see, et ta pole ring, vaid edasi tagasi lõik. Nädala sees ja tööpäeval võib seal ennast praktiliselt ihuüksi sõitmas leida. Ometi juhtus seal see, mida kunagi varem pole minuga juhtunud, et põrkasin vastutuleva suusatajaga, põhimõtteliselt ka ainsaga, kes vastu tuli, täie hooga kokku. Mõlemad olime laskumisel klassikajäljes ja kumbki astus korraga jäljest uisuraja osale, et teed anda. Kuna hood olid üsna suured, polnud enam reageerimiseks aega ja vältimatu laupkokkupõrge oli reaalsus. Tagajärjeks uued vigastused ja muljumised. Õnneks seekord ei kehtinud reegel -kus on, sinna uuesti. Seekord siis teine jalg. Pooleteiseks päevaks oli liikumisvõimetus garanteeritud. Kaua polnud siiski aega põdemiseks, sest väljas muutusid lumeolud järjest paremaks ja loodus järjest kaunimaks. Veel 5 päeva laussuusatamist, tõsi edaspidi küll ilma äpardusteta. Kokkuvõttes 7 päevaga sai 200 km välja pigistatud.Ei tegelikult oli lõpupoole ikka juba väga nauditav.