Novembri kokkuvõte

Väikese viivitusega teen kokkuvõtte novembri treeningutest. Üldjoones sai plaan täidetud 95%. Põhirõhk oli sel kuul ülekaalukalt jooksmisel (30h), muid asju sai tehtud 4h. Kokku tuli jooksukilomeetreid 325, mis esimese treeningkuu kohta on suhteliselt normaalne tulemus. Enamus jooksudest olid keskmised ja nn. pikad otsad, kesmise ja madalapoolse pulsiga, sekka ka kiiremaid lõike 3.20-3.50 min. km. Detsember on aga alanud eriti rajult-esimese nädalaga on tulnud juba üle 10 tunni. Samuti sai joostud küllaltki tähelepanuväärseid 1km lõike (2. 53 ga neist kiireim). Samal trennil saavutasin ka selle aasta uue pulsirekordi (191). Kõigele sellele järele mõeldes, tuleb tunnistada, et on natuke üle pingutatud ja vaja hoogu maha võtta. Tänase pika otsa asemel tuligi vahelduseks rahulik 5 tunnine matk looduses.

Mercury raba- ja loodusmatk

Eeloleval pühapäeval 6. detsembril tahaks läbi viia Mercury klubi 1. matka. Kord aastas peale pingelist hooaega erinevates looduskaunites kohtades liikumine võiks kujuneda edaspidi omamoodi traditsiooniks.
Alustuseks sai valitud Põhja-Eesti üks paremaid maastikke Jussi-Paukjärve. Enamus o jooksjaid on selle maastiku kordi erinevatel üritustel läbi kapanud, aga rahulikus matkatempos loodust nautinud on neist seal vähesed. Retke ligikaudne pikkus tuleks 15 km. Koos rabaga laudteel 16-17 km. Plaanis on teha poolel maal kerge eine (grillimisega pole vist mõtet jännata). Esialgne huvi on olnud küllaltki suur. Kõrvemaal näeme!

Esimese lume laager

Siis kui paljud Eestis juba esimesi suusakilomeetreid võtsid, viibisin mina Soomes esimese lume laagris Karkkilas ja selle lähedal Alho suusakeskuses. Kuna lund jälle polnud muidugi, siis tuli piirduda jooksuga. Laupäeval oli esiteks kaarditrenn Jankkaris, ma arvan, et oma 15-20 aastat vana kaardiga. Teedevõrk pea 75% muutunud, uued raiesmikud ja uimane reljeefi kajastus muutsid selle jooksu kõndimise koperdamise vahepealseks. Mõnda punkti ei leidnudki või õigemini punkti oletatavat asukohta. Aga ajas asja ära. Jukolaks on ju vaja pidevalt harjutada. Peale kaarditrenni maanteejooks ja venitused ja taastumine enne järgmise päeva karmi ja halastamatut mäetrenni.
Pühapäeval, nagu öeldud siirdusime Karkkilast edelasse Alho suusakeskuse poole. Kohapeal selgus, et lund oli ainult ühe lumekahuri ees paarikümne meetri pikkuselt, mujal ainult kirme või polnud sedagi. Erilist pettumust sellest ei tundnud. Tuli leppida siis rohkem mäkkejooksuga ja kuiva trenniga. Peaaegu kahe tunni sees sai Alho 100 meetri kõrguseid suusanõlvu võetud loendamatuid kordi. Vahepeal sai tehtud paar sööstlaskumist ja ei puudunud me ka suusahüppemäelt. Oli raju trenn ja jalad siiamaani veel tudisevad all. Teise päeva kaarditrenn jäi ka sellepärast tegemata. No jah tõele au andes, eks põhjusi ole siin teisigi. Igati sisutihe nädalavahetus Soomes vahelduseks üksluisele treeningperioodile Eestis. Varsti jälle Soome!

Sügis-talvine trenerofka

Teatavasti sai oktoobriga hooajale punkt pandud ja seoses sellega kestab juba teist nädalat uus treeningtsükkel 2010. Kui esimestel päevadel vaevlesin täielikus motivatsoonipuuduses, siis praegusel hetkel hakkab juba hoog sisse tulema. Ei tahaks see aasta lasta sama moodi edasi, kui eelmistel, et teen trenni selleks, et jõuda trenni teha. Uuendusena tuleb kasutusele süvalihastrenn, lisaks eelmisest aastast tuttav spinning. Loodan ikka lõpuks sinna ka kohale jõuda. Kindlasti on kavas jätkata talviste kaarditrennidega Läti päevakutel. Vahelduseks ka Soome maastikele pilk peale. Ja kui lund piisavalt, siis ka suusatamine kindlasti. Niisiis 40 tundi kuus peaks rahulikult täis saama.
Avanädal oligi natuke rahulikum - 9 tundi tuli ainult täis. Eks paistab kauaks selline hoog jätkub.
Trennitegemistest jooksvalt ka edaspidi.

Ketz 2009 - hooaja lõpp

Kuna tegemist on ikka spordiblogiga, siis piirdugem ka seekord põhiliselt sportliku poole kirjeldamisega. Rajameistrina sellel aastal debüteerimas Liina, kes sai ülesandega mu arvates ilusti hakkama.Viinakuu viimane päev osutus sel korral üllatavalt karskeks ja selgeks, luues suurepärase sissejuhatuse jooksuks.

Ühistart. Varem juba imestasin miks Liina sel puhul ei kasuta hajutust. Kohapeal selgus miks, sest kasutatud meetod oli hulga tõhusam tava-hajutusest. Stardis tuli kõigepealt teha esimene lisaülesanne-visata 3 -4 meetri kaugusel olevasse ämbrisse saalihoki pall. Uskumatu, aga see polnudki nii lihtne, kui alguses arvata oli. Tõelise koba peale sain umbes 6-7 katsel palli ämbrisse. Dan oli saanud juba 1,5 minutit varem metsa ja Tanel paarkümmend sekundit enne mind. Oli vaja nüüd jalad kõhu alt välja võtta ja jooksma hakata, et peakonkurendid kätte saada. Ja juba 1. punkti minnes tuligi väike viga. Võtsin selle koos Taneliga. 2. ja 3. punkt tulid lihtsalt, aga imelikuna tundus,et pidin kaua ootama SI jaama piiksu, nagu oleks ma neid esimesena võtnud! Ja nagu pärast selgus võtsingi, sest Dan oli teinud 2. punktiga suure paugu. Edasi suundus rada sinna piirkonda, millest ma ikka mitte kui midagi aru ei saa. Siiamaani. Kui 4. tuli veel väikese puterdusega nii u. pool minutit viga, siis 5.KP oli nati segasem ja ukerdamine üsna inetus tuulemurrus võttis pea minuti lisaaega. Ja siin olime kolmekesi koos Tanel esimesena , siis Dan ja kohe ka mina. Aga järgmisse punkti minnes- kui suudate tehke järgi- võtsin kaardi täpselt valepidi ette ja hakkasin lugema uuesti etappi 5.-4. Kuigi liikusin ikka tegelikult õiges suunas 6. poole. Tegemist oli nagu peegelpildiga, laudtee keeras, kuigi no jah natuke teisiti, siis edasi tuli nõlvaalune ja rada- veel rohkem segasem värk. Midagi nagu klappis ja siis kohe mitte kuidagi ei saanud pihta. Sõimasin omaette kaardistajat. Aga kuna Dan ees liikus suhteliselt rahulikult, siis polnud mul ka muretseda vaja, tõmbasin mööda. Aga kui sa samal ajal loed kaarti 4. punkti lähedusest, mitte 6. juures, kus sa tegelikult oled, siis midagi teha pole. Tagajärjeks saab olla ainult suur viga. Lõpuks, kui aru sain oli Dan ja Tanel ammu 6.punkti võtnud. Umbes 1.40 viga. Nüüd edasi rada erilisi eksimisvõimalusi nagu ei pakkunud. Ja oli vaja kaotatu tasa teha. 7. kuni esimese ringi lõpuni ilma suuremate vigadeta aga ka suhteliselt jõuetult. 1. ringi lõpul kaotus Danile 30 s. Jäi loota mis üllatusi siis vahepeal pakutakse. Üllatuseks ei olnudki midagi eriti räiget. Umbes meetrine pael, mille ühes otsas oli lusikas ja teises kahvel tuli riiete alt läbi ajada. Üsna leebe variant. Ja peale seda toore munaga 2. ring läbida ja sellega tervelt finishisse jõuda. Kuuldavasti oli 2. ringil ka eriauhind kiiremale 46 -47etapi läbijale. Midagi ma küll kuulsin aga see läks juba kõrvust mööda, sest vilksamisi nägin veel metsa vahele kaduvat Dani ja oli vaja kiiresti järgi tõmmata. Seega seal etapil erilist spurti ma ei teinud, erinevalt mõnest muust. 2. ringil sain 3. punktis dani kätte ja oli vaja lihtsalt lõpukiirendus teha. Ilus mets ja mõnus reljeef teises osas- mõnus. Sellel aastal siis sedasi. Võit tuli, aga väga suure kobaga. Ja nagu peale jooksu selgus ei pidavat sellega veel midagi selgunud olema! Hiljem toimus veel loosi tõmbamine, kes kui palju + või - minuteid sai. Liina natuke liiga räigelt suured need minutid, mis sa välja pakkusid. Maksimum oleks võinud olla +-2 minutit. Mul vedas loosiga ja esikoha osas muutusi ei toimunud ja õiglus seekord võidutses. Naistel päris nii ei läinud. Ketz siis 2. aastat järjest kapis!http://www.skmercury.ee/Ketz09/results1.htm%3E

Hiljem toimus, nagu ikka traditsiooniline programm: saun, kostüümidraama, mälu- ja murumängud ja tants Kukerpillide ja Anne Veski saatel.

viktoriini ülekaalukas võitjatiim "kiired ja ilusad"

Saaremaa 3 päeva jooks

Olen avastanud "uue" laheda spordiala - jooksmise. Mõnele võib-olla tuleb see üllatusena, aga see oli mu esimene jooksuvõistlus üldse. Jätame kõrvale mõned rabajooksud, need ei lähe arvesse. Eesmärk joosta alla 3 tunni oli vist ikka üsna tagasihoidlik, sest see plaan oli tehtud veel enne 2 nädalast haigusperioodi, mis lõppes alles Saaremaal. Aeg 2:49:40 - arvestades viimase aja trenne ehk siis nende puudumist ja haigusjärgset kurnatust- tuli ikkagi suhteliselt normaalne.tulemused Uued eesmärgid järgmiseks aastaks on juba tunduvalt konkreetsemad. 1. päeval 35 minutiga, 2. ja 3. päeval tunniga. Aga plaan järgmisel aasta tulla on juba praegu kindel 100%.Üks selle aasta paremaid võistlusreise Mercuryga kindlasti, sest emotsioonid on ikka veel laes. Juba sügisene Saaremaa ise, SPAd, pubid ja klubid, tore majutuskoht ja mõnus seltskond, kõik need kokku andsid võistlushooajale meeldejääva lõpetuse.

Out of Games

Selle hooaja tähtsaim lõpuüritus Suunto Games, kujunes minu jaoks suureks pettumuseks ja läbipõrumiseks.


Peale Yllase rogaini saadud väikest vigastust ja kahenädalast jooksupausi ning sellest tingitud madalseisu oli septembri algusest saati vorm pidevalt tõusuteel. Suuntoks tundus seega kõik korras olevat. Isegi nii korras, et ei suutnud otsustada kas äkki peaks proovima ka üle tüki aja 21E d joosta. Peale jäi siiski M35. Kuni reede hommikuni oli veel kõik ok, aga peale lõunat hakkasid esimesed haiguse tunnusmärgid vaikselt tunda andma. Õhtuks olin juba kindel, et midagi head enam loota pole ja kaalusin tõsiselt laupäevasest jooksust loobumist. Öine kurguvalu ja köha andsid hommikul pisut järgi ja otsustasin vähemalt ühe päeva proovida. Otsuse kaasa aitajaks oli ka hommikul särav päike, mis andis lootust ilusale ilmale.

Starti minnes ei tahtnud isegi sooja teha,et hoida natukenegi jõuvarusid.Enne startimist polnudki kõige hullem enesetunne.

Start! Juba K-punkti jõudes oli selge, et täna ma joosta ei jõua. Vähemalt nii kuidas oleks tahtnud. 1. ja 2. punkt - ei midagi eriliselt suurt viga, lihtsalt aeglane. Siin 2. KP juures sain kätte 2 ja 4 minutit varem startinud seltsimehed. Oli karta, et nüüd võib oodata konksutamist ja ma ei eksinud selles. On kaks ise asja-koos jooksmine võrdsete vahel, kus kõik loevad kaarti ja liiguvad pisut erinevaid etapivalikuid pidi, või selline tuimalt järgi jooksmine, kus üldse kaarti ei vaadata.
Rong haakis siis 3. punkti minnes sappa. Mitu korda pidin seisma jääma ja nad lihtsalt mööda laskma aga kuna etapid olid lihtsad (3-4-5)siis lahti ka neist ei saanud.Punktis olid jälle kõik koos.Asi hakkas mulle juba närvidele käima ja pikal rabaetapil otsustasin tagasi tõmbuda ja vaadata kuidas nad ees liiguvad ja leida etapi lõpus võimalus nendest lahti saada. Liikusidki, aga oh kui valesti ja mina muidugi järgi,sest rabas ma suunda eriti ei kontrollinud. Peale raba maabusime kõvasti õigest kohast vasakul (400m!)poollageda nina juures. Piinlik juhtum. 3-4 minutit viga. Kui ei aita üks võte tuleb kasutada teist. Kuna sain 6. KP pisut enne teisi kätte otsustasin siin eest ära spurtida. Spurtisin nii, et avastasin ennast kõrval oleva künka tagant 70 m õigest kohast eemal. Peaaegu minut viga. 8. ja 9. punkt -kaks seltsimeest ees mina järel löntsimas. 10.punkti juures nägin võimalust nad siiski spurdiga maha raputada. Võtsin uuesti hoo üles ja rohkem ma enam neid sel päeval ei näinud. Kogu see sahmerdamine jättis jooksule oma jälje,umbes 6 minutit lisaaega koos vigadega. Alates 12. punktist sain ometi rahulikult üksinda lõpuni kulgeda. Peale seda eelnimetatud kolme etapi spurti olin ka täitsa küpse ja jooksutempot polnud ollagi.Halvimast päästis vaid suhteliset vigadevaba sooritus.Välja arvatud 16-17 tobe siksakitamine. 1. päeva tulemus

Õhtuks tõusis palavik 37,8-ni ja kaasnes jube nohu. Polnud mõeldavgi, et ma homme ka jooksen.
Hommikuks sain palaviku alla ja oli taas normaalsem tunne.

2. päeval olin Mercury mitteametlikuks fotograafiks.Kõik kes sel päeval metsa läksid ka pildile jäid.

Rohkem pilte leiab siit