pühapäev, 27. september 2009

Virumaa MV-Mõedaku



Virumaa MVst olin juba mitmeid aastaid mõelnud osa võtta. Kuulub ju Jäneda juba hea mitu aastat Lääne-Viru alla. Seega ametlikult ka nagu lääne-virukas. Eelnevatel aastatel oli alati mingi põhjus, miks mitte kohal olla.


Mercury kolmeliikmeline ekipaaz (Inx, Dan ja mina) startiski laupäeva hommikul Mõedaku poole.


Kohale saabudes ootas meid ees heas mõttes tüüpiline külavõistlus. Plats sama, mis eelmine aasta Aasta Ketzil. Oli mida meenutada :D. Stardieelsel soojendusel oli tunda väga töntsi jooksusammu. Seljataga oli raske nädal - rogain ja sellele otsa veel 4 päeva erinevaid jookse. Mitte ei kutsunud teede ja niidetud muru pealt võsa rammima. Korraldajad olid ka seekord otsese ütlemisega - keerutamata oli infos üleval: läbitavus väga halb. Kuigi see oli eelmise aasta Ketzistki väga eredalt meeles kui üldtuntud fakt.


Algus oligi - nagu mul tavaliselt, suhteliselt raske. Lõpupoole läks aga tõusvas joones. Raja läbimine nägi põhiliselt välja selline, et jooks mööda teid punktile võimalikult lähedale, siis korra metsa nõgeste ja vaarikate vahele ning kohe ruttu tee peale tagasi. Ja nii punktist punkti! Raja esimesed 12 punkti meenutasid pea 100% Ketzi ning mul tekkis õigustatult küsimus, kas rajameister mitte sama pole. Paar viga tuli ikka sisse. Kaks kolm halba teevalikut ja 10-11 etapil ei saanud tee hargnemisele pihta.


Kokkuvõtteks napikas kaotus esimesele ja seega 2. koht põhiklassis.

tulemus

Täna oli aga jälle kesmisest veidi pikem - 25 km pikkune jooksuots Valgehobusemäele.

teisipäev, 22. september 2009

TA OK Rogain-Oandu




Alustuseks peab kohe ära märkima, et tänavune TA OK rogain oli üks suur juhuste ja kokkusattumuste rida.
Algselt oli mul plaanis kindlasti välja tulla sellises kooseisus, kes oleks üldarvestuses vähemalt esikolmikusse suutnud ennast joosta. Üle pika aja oleks tahtnud tunda jälle tõelise pingutusega kaasnevat vere maitset suus. Aga siis 3 nädalat enne võistlust sain Risto käest kirja, kus tuli pakkumine - joosta Lilyoniga koos, segavõistkonnas. Kuna ta ise ei julgevat veel peale Ylläse rogaini ja eestikate tavarajal saadud vigastust nii pikalt ette võtta, siis oleks juba registreeritud võistkonda vaja asendajat. Nagu arvata võis, ma olin nõus. Pisut hiljem oli kuulda murettekitavaid kuuldusi, et Lillul ka vigastus. Ega ma õieti aru saanudki, kui tõsine see asi on ja milles siis asi. Lillu ise arvas ja lootis, et jalavalu läheb ikka üle ja kui mitte joosta, siis sörkida ja jalutada saame kindlasti - muidugi kui härra nõus on. Veel päev enne käisime kaubanduskeskustes rogaini jaoks viimaseid oste tegemas ja kõik oleks nagu juba valmis võistluseks (või siis kenaks päevaks sügislooduses), kui pühapäeva hommikul ootas mind ees ebameeldivalt ootamatu uudis, et Lillu ei saa ikkagi tulla jala- ja närvivalu tõttu. Lisaks veel magamata öö (nagu hiljem teada sain, isegi 2 ööd). Loomulikult oli otsus sellises seisus mitte tulla ainuõige. Aga paraku liiga hilja, et oleks mingitki võimalust olnud uut võistkonda moodustada või siis kuskile ennast külge pookida. Aga kuna see uudis tuli ikka väga, ma rõhutan, väga viimasel minutil ja ma ootasin juba täisvarustuses kohalesõitmist, siis otsustasin igal juhul kohale minna.
Nüüd oli mul 3 erinevat võimalust, mis edasi teha: 1. jooksen raja üksinda väljaspool arvestust läbi nii kuidas jaksan - noh pisut ekstreemne ja ka mitte üldse innustav; 2. jooksen või jalutan mingi võistkonnaga kogu kontrollaja läbi (mina muidugi jälle väljaspool arvestust) - juba pisut parem; 3. on veel kuskil selliseid samas seisus isik(uid) ja saaks veel teha viimase hetke muudatusi võistkonnas - õhkõrn lootus. Selliste mõtetega asusin, siis Oandu poole teele.
Hommik, mis oli alanud ilusa päikesepaistega tõmbus nüüd tihedatesse udupilvedesse.
Kohale saabudes vaheldus üks võimalus kiiresti teisega, alates sellest, et korraldajad ei tahtnud mind alguses üldse metsa lasta kuni selleni, et jookse, aga ole siis ka kasulik. Pidin selga ajama korraldajate vesti ja niiöelda kontrollima võistlejate koosliikumist metsas. Selleni siiski asi (esialgu) õnneks ei läinud, sest oli saada veel nagu juhuslikult mõni ripakil teenekas multi- ja extreemsportlane. Parklas kohtasime Heitit, ja ma ei mäleta kes, kas Dan või Inx soovitas meil koos tirima minna, kui kuulsid, et ta siin niisama. OK, alguses Heiti natuke ikka puikles. Ja oli ka mitmeid vastuväiteid, milledest kõige ilmekamad olid päev varem pohmakaraviks joostud 30km, rabamatk ja eelneva päeva menüü - 2 pirukat. Aga see kõik oli, nagu ma alguses arvasin, väike hämamine. No jah oligi nõusse saadud. Algsest võistkonnast "Tammed", kuhu kuulusid kaks tamme, polnud seega enam ühtegi järgi jäänud.
Nüüd siis ka rogainist endast. Planeerimisega läks pisut kiireks, meil jäi selleks aega umbes pool tundi. Vaatasime, et tuleb 2 35km ringi. Algselt päris välja ükski punkt ei jäänud. Raja lõpu ossa jätsime siiski paar kolm õgvendamise kohta KPde 23 ja 33 väljajätmise näol. Alguseks valisime maastiku idapoolse osa, mis tundus pisut meeldivam ja lihtsamini läbitav.
Stardist saime välja väikese pooleteise minutilise hilinemisega - Heiti otsustas siiski kaasa võtta seljakoti koos (tühja!) joogipudeliga, sellest siis see viivitus. 6 esimest KPd asusid maastikuosal, mida olin 2 aastat tagasi väljas o-kaardiks joonistanud, seega midagi lihtsat oli alguseks tulemas. Esimesse (KP35) minek oli kohe kindlalt mööda suurt teed ja rada üle jõe orgude süsteemi. Siin oli juba paras tunglemine KPs. Edasi etapp 35-58 lennult, ainult noh jaa, see tuulemurd seal vahel... Kuigi ma teadsin väga hästi, et see seal on, läksime otse. Taipasin liiga hilja, et oli vaja kasutada üleval nõlval olevat rada. Seega viga 30 sek. Edasi 58-27 tuli lihtsalt ja jälle kuiva jalaga üle Altja oja. Järgmised KPd 26, 37, 46, 28, 20, 49, 39 ja 59 olid jooksukad mööda teid või mereranda ja tulid kiirelt ja puhtalt. Ainuke viivitus (2 min) oli siin joogipunktis, kus Heiti täitis oma joogipudeli ja kumbki jõi ka mõne topsitäie. Siin nendel etappidel hakkasime mitmeid kordi nägema võistkonda Salomon. Paistis, et jooksutempo on nendega võrreldes suhteliselt sama. Neil oli siiski pisut teine punktide järjekord. Etapp 59-40 kujunes oodatust tunduvalt lihtsamaks. Kartsime siin tuulemurdu ja kaduvaid sihte. Aga mets oli meeldiv ja hea läbitavusega. Peale teist sihiristi lõikasime otse metsa ja punktile pähe. 40-30 alguses oli vahelduseks tuulemurdu kuni sihini ja siis edasi mööda sihte ja kraavi äärt punkti. Heiti täitis siin kraavist uuesti oma joogipudeli. Etapp 30-29 mööda teed ja oli märgata esimesi väliseid väsimuse märke - Heitil. Siin vastu tulnud võistkonnal Avaste 40 ei jäänud see muidugi märkamata. Punktis 29 sai täis 2 tundi. Siiamaani olime läbinud 21 km, kesmise ajaga 6,2 min km-le. Veerand ajast läbitud ja 43 punkti koos. Ma ütleks, et väga hea. Ka veel etapil 29-50 oli tempo normaalne, kuigi lõpuosa vajus juba ära. KPs 50 saime kokku KEKRSK-ga. Järgnev etapp 50-38 kujunes vägagi ebameeldivaks, eriti veel sellepärast, et esiteks eelnev oli olnud suhteliselt ilus ja teiseks siin hakkasime käima. Kaduvad sihid, tuulemurd, soo ja kinnikasvanud vanad rohumaad olid selle etapi maiuspalaks. Alguses käis korraks peast läbi, et minna kohe läbi soo, nõlvast üles, maanteele. Aga paistis liiga suur ringiminek. Koos KEKRSK-ga selle ka siis otse minnes läbisime. Lõpupoole kaldusime erinevalt nendest liiga paremale ja sattusime veel eriti rõvedasse pokustani. Siin alles said jalad esimest korda päris märjaks. 38-48 ja 48-47 etapid tulid veel joostes, kuigi juba vaevalisemalt. 47 KPs sai mulle selgeks, et siit enam midagi head loota pole. Juba järgmisse punkti (KP36) minekul jalutasime ka juba tee peal. Edasi tuli Heitil ikka totaalne ärakukkumine. Isegi käimisega oli raskusi. Tuli lihtsalt veel möödaminnes võtta ära punkt nr 45. Peale seda punkti oli meil veel umbes 10 minuti pikkune sõbralik koosistumine Soosambla Suusaklubiga. Puhkepausi järel otsustasime veel, nii moe pärast, võtta ka KP 25. Siis veel seal punktis 5 minutine pohlade ja mustikate söömine ja finishisse minek.
Kokkuvõttes 36 km jooksu ja käimist ja tagasihoidlikud 69 punkti 4 tunni ja 54 minutiga.
Aga sellega polnud minu päev veel õhtal. Peale supi ja kringli söömist otsustasin, siis ikkagi minna veel teisele ringile, niiöelda koosliikumise kontrolli tegema. Kuigi sain hoopis ise nii mõnelgi juhul vastava hoiatava märkuse. Kontrolli kokkuvõtteks tuvastasin ühe üksiku ringi uitava lätlase ja paar seenelist. Teine ring tuli siis selline: uuesti KP25 ja edasi 24, 41, 32 (oli seda vaja) 23, 43, 44, 56, 34 ja finish. Kogu ring joostes 19 km ja seda 5,5 min km-le.
Üldkokkuvõttes siis liikumisi 55 km 6,5 tunni sees.
Vaatamata kõigele, jäin ma siiski päevaga enam-vähem rahule. Sellisest asjast ei saagi midagi head välja tulla ja loomulikult ei süüdista ma mitte kedagi, et just nii läks.