Teelt väljasõit ja laupkokkupõrge!

Sain minagi kahenädalase puhkuse ajal lõpuks suusad alla. Aga iga algus on raske. Ja sel aastal veel eriti, kui suusasõidud algavad selliste ootamatute ja ränkade tagajärgedega, siis kaob igasugune tahtmine trenni teha. Kohe esimesel sõidul õnnestus mul Nelijärve kõige kõrgemast mäest sellisel moel alla kihutada, et leidsin end mäejalamil, põõsastest suusad ja kepid risti rästi segamini. Ja jalg välja väänatud, ning külg sinine. Hea seegi, et varustus terveks jäi. Eriti võttis kiruma see et, viie minuti pärast tuli rajamasin ja ajas rajad kõrval sisse, ja ma poleks sinna ohtlikule laskumisele siis mingil juhul läinud. Järgmine päev oli suhteliselt liikumisvaba. Veel päev hiljem aga kippusin loomulikult uuesti võrratuid suusatamise tingimusi ära kasutama. Nelijärve ja Valgehobusemäe vaheline rada pakub kõike seda, mida vaja. Ainuke puudus sellel rajal on see, et ta pole ring, vaid edasi tagasi lõik. Nädala sees ja tööpäeval võib seal ennast praktiliselt ihuüksi sõitmas leida. Ometi juhtus seal see, mida kunagi varem pole minuga juhtunud, et põrkasin vastutuleva suusatajaga, põhimõtteliselt ka ainsaga, kes vastu tuli, täie hooga kokku. Mõlemad olime laskumisel klassikajäljes ja kumbki astus korraga jäljest uisuraja osale, et teed anda. Kuna hood olid üsna suured, polnud enam reageerimiseks aega ja vältimatu laupkokkupõrge oli reaalsus. Tagajärjeks uued vigastused ja muljumised. Õnneks seekord ei kehtinud reegel -kus on, sinna uuesti. Seekord siis teine jalg. Pooleteiseks päevaks oli liikumisvõimetus garanteeritud. Kaua polnud siiski aega põdemiseks, sest väljas muutusid lumeolud järjest paremaks ja loodus järjest kaunimaks. Veel 5 päeva laussuusatamist, tõsi edaspidi küll ilma äpardusteta. Kokkuvõttes 7 päevaga sai 200 km välja pigistatud.Ei tegelikult oli lõpupoole ikka juba väga nauditav.

Lihtsalt asjad

Selline näeb välja üks tavaline pimeda aja jooksu lisavarustuse komplekt. Sain 11 erinevat eset, mida tuleb enese külge riputada. Pole lihtne see tippsportlase elu ;)

Talvine tirimine

Vahepeal sai vahelduseks ka orienteerutud. Ja mitte vähe. Laupäev-tavarada 12,8 km
Uskumatul hull läbitavus 2-6 etappidel.

Pühapäev-lihtne lühirada 7,4km. Talvel saab ka teistmoodi. Seekord valisin sellised etapid, mida suvel saab joosta ainult ringi. Ikka pühapäev. Ja siin sai 11 km rajal reljeefi loetud. 100KP jooksu talvine versioon.

Esmaspäeval taastuv jooks ilma kaardi ja kompassita. Nagu näha eksisin ära. Kahe kaardi vahelisel alal kadus suunataju soises, tihedas metsas täiesti ära. Kuna oli ka pilves, tugeva lumesajuga ilm, siis aru ma midagi ei saanud, enne kui nägin oma enese jälgi.

Harku ring

http://www.traxmeet.com/traxmeet/showperformance.jsp?performanceid=2139234861

Novembri kokkuvõte

Väikese viivitusega teen kokkuvõtte novembri treeningutest. Üldjoones sai plaan täidetud 95%. Põhirõhk oli sel kuul ülekaalukalt jooksmisel (30h), muid asju sai tehtud 4h. Kokku tuli jooksukilomeetreid 325, mis esimese treeningkuu kohta on suhteliselt normaalne tulemus. Enamus jooksudest olid keskmised ja nn. pikad otsad, kesmise ja madalapoolse pulsiga, sekka ka kiiremaid lõike 3.20-3.50 min. km. Detsember on aga alanud eriti rajult-esimese nädalaga on tulnud juba üle 10 tunni. Samuti sai joostud küllaltki tähelepanuväärseid 1km lõike (2. 53 ga neist kiireim). Samal trennil saavutasin ka selle aasta uue pulsirekordi (191). Kõigele sellele järele mõeldes, tuleb tunnistada, et on natuke üle pingutatud ja vaja hoogu maha võtta. Tänase pika otsa asemel tuligi vahelduseks rahulik 5 tunnine matk looduses.

Mercury raba- ja loodusmatk

Eeloleval pühapäeval 6. detsembril tahaks läbi viia Mercury klubi 1. matka. Kord aastas peale pingelist hooaega erinevates looduskaunites kohtades liikumine võiks kujuneda edaspidi omamoodi traditsiooniks.
Alustuseks sai valitud Põhja-Eesti üks paremaid maastikke Jussi-Paukjärve. Enamus o jooksjaid on selle maastiku kordi erinevatel üritustel läbi kapanud, aga rahulikus matkatempos loodust nautinud on neist seal vähesed. Retke ligikaudne pikkus tuleks 15 km. Koos rabaga laudteel 16-17 km. Plaanis on teha poolel maal kerge eine (grillimisega pole vist mõtet jännata). Esialgne huvi on olnud küllaltki suur. Kõrvemaal näeme!

Esimese lume laager

Siis kui paljud Eestis juba esimesi suusakilomeetreid võtsid, viibisin mina Soomes esimese lume laagris Karkkilas ja selle lähedal Alho suusakeskuses. Kuna lund jälle polnud muidugi, siis tuli piirduda jooksuga. Laupäeval oli esiteks kaarditrenn Jankkaris, ma arvan, et oma 15-20 aastat vana kaardiga. Teedevõrk pea 75% muutunud, uued raiesmikud ja uimane reljeefi kajastus muutsid selle jooksu kõndimise koperdamise vahepealseks. Mõnda punkti ei leidnudki või õigemini punkti oletatavat asukohta. Aga ajas asja ära. Jukolaks on ju vaja pidevalt harjutada. Peale kaarditrenni maanteejooks ja venitused ja taastumine enne järgmise päeva karmi ja halastamatut mäetrenni.
Pühapäeval, nagu öeldud siirdusime Karkkilast edelasse Alho suusakeskuse poole. Kohapeal selgus, et lund oli ainult ühe lumekahuri ees paarikümne meetri pikkuselt, mujal ainult kirme või polnud sedagi. Erilist pettumust sellest ei tundnud. Tuli leppida siis rohkem mäkkejooksuga ja kuiva trenniga. Peaaegu kahe tunni sees sai Alho 100 meetri kõrguseid suusanõlvu võetud loendamatuid kordi. Vahepeal sai tehtud paar sööstlaskumist ja ei puudunud me ka suusahüppemäelt. Oli raju trenn ja jalad siiamaani veel tudisevad all. Teise päeva kaarditrenn jäi ka sellepärast tegemata. No jah tõele au andes, eks põhjusi ole siin teisigi. Igati sisutihe nädalavahetus Soomes vahelduseks üksluisele treeningperioodile Eestis. Varsti jälle Soome!