Lihtsalt asjad

Selline näeb välja üks tavaline pimeda aja jooksu lisavarustuse komplekt. Sain 11 erinevat eset, mida tuleb enese külge riputada. Pole lihtne see tippsportlase elu ;)

Talvine tirimine

Vahepeal sai vahelduseks ka orienteerutud. Ja mitte vähe. Laupäev-tavarada 12,8 km
Uskumatul hull läbitavus 2-6 etappidel.

Pühapäev-lihtne lühirada 7,4km. Talvel saab ka teistmoodi. Seekord valisin sellised etapid, mida suvel saab joosta ainult ringi. Ikka pühapäev. Ja siin sai 11 km rajal reljeefi loetud. 100KP jooksu talvine versioon.

Esmaspäeval taastuv jooks ilma kaardi ja kompassita. Nagu näha eksisin ära. Kahe kaardi vahelisel alal kadus suunataju soises, tihedas metsas täiesti ära. Kuna oli ka pilves, tugeva lumesajuga ilm, siis aru ma midagi ei saanud, enne kui nägin oma enese jälgi.

Harku ring

http://www.traxmeet.com/traxmeet/showperformance.jsp?performanceid=2139234861

Novembri kokkuvõte

Väikese viivitusega teen kokkuvõtte novembri treeningutest. Üldjoones sai plaan täidetud 95%. Põhirõhk oli sel kuul ülekaalukalt jooksmisel (30h), muid asju sai tehtud 4h. Kokku tuli jooksukilomeetreid 325, mis esimese treeningkuu kohta on suhteliselt normaalne tulemus. Enamus jooksudest olid keskmised ja nn. pikad otsad, kesmise ja madalapoolse pulsiga, sekka ka kiiremaid lõike 3.20-3.50 min. km. Detsember on aga alanud eriti rajult-esimese nädalaga on tulnud juba üle 10 tunni. Samuti sai joostud küllaltki tähelepanuväärseid 1km lõike (2. 53 ga neist kiireim). Samal trennil saavutasin ka selle aasta uue pulsirekordi (191). Kõigele sellele järele mõeldes, tuleb tunnistada, et on natuke üle pingutatud ja vaja hoogu maha võtta. Tänase pika otsa asemel tuligi vahelduseks rahulik 5 tunnine matk looduses.

Mercury raba- ja loodusmatk

Eeloleval pühapäeval 6. detsembril tahaks läbi viia Mercury klubi 1. matka. Kord aastas peale pingelist hooaega erinevates looduskaunites kohtades liikumine võiks kujuneda edaspidi omamoodi traditsiooniks.
Alustuseks sai valitud Põhja-Eesti üks paremaid maastikke Jussi-Paukjärve. Enamus o jooksjaid on selle maastiku kordi erinevatel üritustel läbi kapanud, aga rahulikus matkatempos loodust nautinud on neist seal vähesed. Retke ligikaudne pikkus tuleks 15 km. Koos rabaga laudteel 16-17 km. Plaanis on teha poolel maal kerge eine (grillimisega pole vist mõtet jännata). Esialgne huvi on olnud küllaltki suur. Kõrvemaal näeme!

Esimese lume laager

Siis kui paljud Eestis juba esimesi suusakilomeetreid võtsid, viibisin mina Soomes esimese lume laagris Karkkilas ja selle lähedal Alho suusakeskuses. Kuna lund jälle polnud muidugi, siis tuli piirduda jooksuga. Laupäeval oli esiteks kaarditrenn Jankkaris, ma arvan, et oma 15-20 aastat vana kaardiga. Teedevõrk pea 75% muutunud, uued raiesmikud ja uimane reljeefi kajastus muutsid selle jooksu kõndimise koperdamise vahepealseks. Mõnda punkti ei leidnudki või õigemini punkti oletatavat asukohta. Aga ajas asja ära. Jukolaks on ju vaja pidevalt harjutada. Peale kaarditrenni maanteejooks ja venitused ja taastumine enne järgmise päeva karmi ja halastamatut mäetrenni.
Pühapäeval, nagu öeldud siirdusime Karkkilast edelasse Alho suusakeskuse poole. Kohapeal selgus, et lund oli ainult ühe lumekahuri ees paarikümne meetri pikkuselt, mujal ainult kirme või polnud sedagi. Erilist pettumust sellest ei tundnud. Tuli leppida siis rohkem mäkkejooksuga ja kuiva trenniga. Peaaegu kahe tunni sees sai Alho 100 meetri kõrguseid suusanõlvu võetud loendamatuid kordi. Vahepeal sai tehtud paar sööstlaskumist ja ei puudunud me ka suusahüppemäelt. Oli raju trenn ja jalad siiamaani veel tudisevad all. Teise päeva kaarditrenn jäi ka sellepärast tegemata. No jah tõele au andes, eks põhjusi ole siin teisigi. Igati sisutihe nädalavahetus Soomes vahelduseks üksluisele treeningperioodile Eestis. Varsti jälle Soome!

Sügis-talvine trenerofka

Teatavasti sai oktoobriga hooajale punkt pandud ja seoses sellega kestab juba teist nädalat uus treeningtsükkel 2010. Kui esimestel päevadel vaevlesin täielikus motivatsoonipuuduses, siis praegusel hetkel hakkab juba hoog sisse tulema. Ei tahaks see aasta lasta sama moodi edasi, kui eelmistel, et teen trenni selleks, et jõuda trenni teha. Uuendusena tuleb kasutusele süvalihastrenn, lisaks eelmisest aastast tuttav spinning. Loodan ikka lõpuks sinna ka kohale jõuda. Kindlasti on kavas jätkata talviste kaarditrennidega Läti päevakutel. Vahelduseks ka Soome maastikele pilk peale. Ja kui lund piisavalt, siis ka suusatamine kindlasti. Niisiis 40 tundi kuus peaks rahulikult täis saama.
Avanädal oligi natuke rahulikum - 9 tundi tuli ainult täis. Eks paistab kauaks selline hoog jätkub.
Trennitegemistest jooksvalt ka edaspidi.

Ketz 2009 - hooaja lõpp

Kuna tegemist on ikka spordiblogiga, siis piirdugem ka seekord põhiliselt sportliku poole kirjeldamisega. Rajameistrina sellel aastal debüteerimas Liina, kes sai ülesandega mu arvates ilusti hakkama.Viinakuu viimane päev osutus sel korral üllatavalt karskeks ja selgeks, luues suurepärase sissejuhatuse jooksuks.

Ühistart. Varem juba imestasin miks Liina sel puhul ei kasuta hajutust. Kohapeal selgus miks, sest kasutatud meetod oli hulga tõhusam tava-hajutusest. Stardis tuli kõigepealt teha esimene lisaülesanne-visata 3 -4 meetri kaugusel olevasse ämbrisse saalihoki pall. Uskumatu, aga see polnudki nii lihtne, kui alguses arvata oli. Tõelise koba peale sain umbes 6-7 katsel palli ämbrisse. Dan oli saanud juba 1,5 minutit varem metsa ja Tanel paarkümmend sekundit enne mind. Oli vaja nüüd jalad kõhu alt välja võtta ja jooksma hakata, et peakonkurendid kätte saada. Ja juba 1. punkti minnes tuligi väike viga. Võtsin selle koos Taneliga. 2. ja 3. punkt tulid lihtsalt, aga imelikuna tundus,et pidin kaua ootama SI jaama piiksu, nagu oleks ma neid esimesena võtnud! Ja nagu pärast selgus võtsingi, sest Dan oli teinud 2. punktiga suure paugu. Edasi suundus rada sinna piirkonda, millest ma ikka mitte kui midagi aru ei saa. Siiamaani. Kui 4. tuli veel väikese puterdusega nii u. pool minutit viga, siis 5.KP oli nati segasem ja ukerdamine üsna inetus tuulemurrus võttis pea minuti lisaaega. Ja siin olime kolmekesi koos Tanel esimesena , siis Dan ja kohe ka mina. Aga järgmisse punkti minnes- kui suudate tehke järgi- võtsin kaardi täpselt valepidi ette ja hakkasin lugema uuesti etappi 5.-4. Kuigi liikusin ikka tegelikult õiges suunas 6. poole. Tegemist oli nagu peegelpildiga, laudtee keeras, kuigi no jah natuke teisiti, siis edasi tuli nõlvaalune ja rada- veel rohkem segasem värk. Midagi nagu klappis ja siis kohe mitte kuidagi ei saanud pihta. Sõimasin omaette kaardistajat. Aga kuna Dan ees liikus suhteliselt rahulikult, siis polnud mul ka muretseda vaja, tõmbasin mööda. Aga kui sa samal ajal loed kaarti 4. punkti lähedusest, mitte 6. juures, kus sa tegelikult oled, siis midagi teha pole. Tagajärjeks saab olla ainult suur viga. Lõpuks, kui aru sain oli Dan ja Tanel ammu 6.punkti võtnud. Umbes 1.40 viga. Nüüd edasi rada erilisi eksimisvõimalusi nagu ei pakkunud. Ja oli vaja kaotatu tasa teha. 7. kuni esimese ringi lõpuni ilma suuremate vigadeta aga ka suhteliselt jõuetult. 1. ringi lõpul kaotus Danile 30 s. Jäi loota mis üllatusi siis vahepeal pakutakse. Üllatuseks ei olnudki midagi eriti räiget. Umbes meetrine pael, mille ühes otsas oli lusikas ja teises kahvel tuli riiete alt läbi ajada. Üsna leebe variant. Ja peale seda toore munaga 2. ring läbida ja sellega tervelt finishisse jõuda. Kuuldavasti oli 2. ringil ka eriauhind kiiremale 46 -47etapi läbijale. Midagi ma küll kuulsin aga see läks juba kõrvust mööda, sest vilksamisi nägin veel metsa vahele kaduvat Dani ja oli vaja kiiresti järgi tõmmata. Seega seal etapil erilist spurti ma ei teinud, erinevalt mõnest muust. 2. ringil sain 3. punktis dani kätte ja oli vaja lihtsalt lõpukiirendus teha. Ilus mets ja mõnus reljeef teises osas- mõnus. Sellel aastal siis sedasi. Võit tuli, aga väga suure kobaga. Ja nagu peale jooksu selgus ei pidavat sellega veel midagi selgunud olema! Hiljem toimus veel loosi tõmbamine, kes kui palju + või - minuteid sai. Liina natuke liiga räigelt suured need minutid, mis sa välja pakkusid. Maksimum oleks võinud olla +-2 minutit. Mul vedas loosiga ja esikoha osas muutusi ei toimunud ja õiglus seekord võidutses. Naistel päris nii ei läinud. Ketz siis 2. aastat järjest kapis!http://www.skmercury.ee/Ketz09/results1.htm%3E

Hiljem toimus, nagu ikka traditsiooniline programm: saun, kostüümidraama, mälu- ja murumängud ja tants Kukerpillide ja Anne Veski saatel.

viktoriini ülekaalukas võitjatiim "kiired ja ilusad"

Saaremaa 3 päeva jooks

Olen avastanud "uue" laheda spordiala - jooksmise. Mõnele võib-olla tuleb see üllatusena, aga see oli mu esimene jooksuvõistlus üldse. Jätame kõrvale mõned rabajooksud, need ei lähe arvesse. Eesmärk joosta alla 3 tunni oli vist ikka üsna tagasihoidlik, sest see plaan oli tehtud veel enne 2 nädalast haigusperioodi, mis lõppes alles Saaremaal. Aeg 2:49:40 - arvestades viimase aja trenne ehk siis nende puudumist ja haigusjärgset kurnatust- tuli ikkagi suhteliselt normaalne.tulemused Uued eesmärgid järgmiseks aastaks on juba tunduvalt konkreetsemad. 1. päeval 35 minutiga, 2. ja 3. päeval tunniga. Aga plaan järgmisel aasta tulla on juba praegu kindel 100%.Üks selle aasta paremaid võistlusreise Mercuryga kindlasti, sest emotsioonid on ikka veel laes. Juba sügisene Saaremaa ise, SPAd, pubid ja klubid, tore majutuskoht ja mõnus seltskond, kõik need kokku andsid võistlushooajale meeldejääva lõpetuse.

Out of Games

Selle hooaja tähtsaim lõpuüritus Suunto Games, kujunes minu jaoks suureks pettumuseks ja läbipõrumiseks.


Peale Yllase rogaini saadud väikest vigastust ja kahenädalast jooksupausi ning sellest tingitud madalseisu oli septembri algusest saati vorm pidevalt tõusuteel. Suuntoks tundus seega kõik korras olevat. Isegi nii korras, et ei suutnud otsustada kas äkki peaks proovima ka üle tüki aja 21E d joosta. Peale jäi siiski M35. Kuni reede hommikuni oli veel kõik ok, aga peale lõunat hakkasid esimesed haiguse tunnusmärgid vaikselt tunda andma. Õhtuks olin juba kindel, et midagi head enam loota pole ja kaalusin tõsiselt laupäevasest jooksust loobumist. Öine kurguvalu ja köha andsid hommikul pisut järgi ja otsustasin vähemalt ühe päeva proovida. Otsuse kaasa aitajaks oli ka hommikul särav päike, mis andis lootust ilusale ilmale.

Starti minnes ei tahtnud isegi sooja teha,et hoida natukenegi jõuvarusid.Enne startimist polnudki kõige hullem enesetunne.

Start! Juba K-punkti jõudes oli selge, et täna ma joosta ei jõua. Vähemalt nii kuidas oleks tahtnud. 1. ja 2. punkt - ei midagi eriliselt suurt viga, lihtsalt aeglane. Siin 2. KP juures sain kätte 2 ja 4 minutit varem startinud seltsimehed. Oli karta, et nüüd võib oodata konksutamist ja ma ei eksinud selles. On kaks ise asja-koos jooksmine võrdsete vahel, kus kõik loevad kaarti ja liiguvad pisut erinevaid etapivalikuid pidi, või selline tuimalt järgi jooksmine, kus üldse kaarti ei vaadata.
Rong haakis siis 3. punkti minnes sappa. Mitu korda pidin seisma jääma ja nad lihtsalt mööda laskma aga kuna etapid olid lihtsad (3-4-5)siis lahti ka neist ei saanud.Punktis olid jälle kõik koos.Asi hakkas mulle juba närvidele käima ja pikal rabaetapil otsustasin tagasi tõmbuda ja vaadata kuidas nad ees liiguvad ja leida etapi lõpus võimalus nendest lahti saada. Liikusidki, aga oh kui valesti ja mina muidugi järgi,sest rabas ma suunda eriti ei kontrollinud. Peale raba maabusime kõvasti õigest kohast vasakul (400m!)poollageda nina juures. Piinlik juhtum. 3-4 minutit viga. Kui ei aita üks võte tuleb kasutada teist. Kuna sain 6. KP pisut enne teisi kätte otsustasin siin eest ära spurtida. Spurtisin nii, et avastasin ennast kõrval oleva künka tagant 70 m õigest kohast eemal. Peaaegu minut viga. 8. ja 9. punkt -kaks seltsimeest ees mina järel löntsimas. 10.punkti juures nägin võimalust nad siiski spurdiga maha raputada. Võtsin uuesti hoo üles ja rohkem ma enam neid sel päeval ei näinud. Kogu see sahmerdamine jättis jooksule oma jälje,umbes 6 minutit lisaaega koos vigadega. Alates 12. punktist sain ometi rahulikult üksinda lõpuni kulgeda. Peale seda eelnimetatud kolme etapi spurti olin ka täitsa küpse ja jooksutempot polnud ollagi.Halvimast päästis vaid suhteliset vigadevaba sooritus.Välja arvatud 16-17 tobe siksakitamine. 1. päeva tulemus

Õhtuks tõusis palavik 37,8-ni ja kaasnes jube nohu. Polnud mõeldavgi, et ma homme ka jooksen.
Hommikuks sain palaviku alla ja oli taas normaalsem tunne.

2. päeval olin Mercury mitteametlikuks fotograafiks.Kõik kes sel päeval metsa läksid ka pildile jäid.

Rohkem pilte leiab siit

Virumaa MV-Mõedaku

Virumaa MVst olin juba mitmeid aastaid mõelnud osa võtta. Kuulub ju Jäneda juba hea mitu aastat Lääne-Viru alla. Seega ametlikult ka nagu lääne-virukas. Eelnevatel aastatel oli alati mingi põhjus, miks mitte kohal olla.

Mercury kolmeliikmeline ekipaaz (Inx, Dan ja mina) startiski laupäeva hommikul Mõedaku poole.

Kohale saabudes ootas meid ees heas mõttes tüüpiline külavõistlus. Plats sama, mis eelmine aasta Aasta Ketzil. Oli mida meenutada :D. Stardieelsel soojendusel oli tunda väga töntsi jooksusammu. Seljataga oli raske nädal - rogain ja sellele otsa veel 4 päeva erinevaid jookse. Mitte ei kutsunud teede ja niidetud muru pealt võsa rammima. Korraldajad olid ka seekord otsese ütlemisega - keerutamata oli infos üleval: läbitavus väga halb. Kuigi see oli eelmise aasta Ketzistki väga eredalt meeles kui üldtuntud fakt.

Algus oligi - nagu mul tavaliselt, suhteliselt raske. Lõpupoole läks aga tõusvas joones. Raja läbimine nägi põhiliselt välja selline, et jooks mööda teid punktile võimalikult lähedale, siis korra metsa nõgeste ja vaarikate vahele ning kohe ruttu tee peale tagasi. Ja nii punktist punkti! Raja esimesed 12 punkti meenutasid pea 100% Ketzi ning mul tekkis õigustatult küsimus, kas rajameister mitte sama pole. Paar viga tuli ikka sisse. Kaks kolm halba teevalikut ja 10-11 etapil ei saanud tee hargnemisele pihta.

Kokkuvõtteks napikas kaotus esimesele ja seega 2. koht põhiklassis.

tulemus

Täna oli aga jälle kesmisest veidi pikem - 25 km pikkune jooksuots Valgehobusemäele.

TA OK Rogain-Oandu

Alustuseks peab kohe ära märkima, et tänavune TA OK rogain oli üks suur juhuste ja kokkusattumuste rida.
Algselt oli mul plaanis kindlasti välja tulla sellises kooseisus, kes oleks üldarvestuses vähemalt esikolmikusse suutnud ennast joosta. Üle pika aja oleks tahtnud tunda jälle tõelise pingutusega kaasnevat vere maitset suus. Aga siis 3 nädalat enne võistlust sain Risto käest kirja, kus tuli pakkumine - joosta Lilyoniga koos, segavõistkonnas. Kuna ta ise ei julgevat veel peale Ylläse rogaini ja eestikate tavarajal saadud vigastust nii pikalt ette võtta, siis oleks juba registreeritud võistkonda vaja asendajat. Nagu arvata võis, ma olin nõus. Pisut hiljem oli kuulda murettekitavaid kuuldusi, et Lillul ka vigastus. Ega ma õieti aru saanudki, kui tõsine see asi on ja milles siis asi. Lillu ise arvas ja lootis, et jalavalu läheb ikka üle ja kui mitte joosta, siis sörkida ja jalutada saame kindlasti - muidugi kui härra nõus on. Veel päev enne käisime kaubanduskeskustes rogaini jaoks viimaseid oste tegemas ja kõik oleks nagu juba valmis võistluseks (või siis kenaks päevaks sügislooduses), kui pühapäeva hommikul ootas mind ees ebameeldivalt ootamatu uudis, et Lillu ei saa ikkagi tulla jala- ja närvivalu tõttu. Lisaks veel magamata öö (nagu hiljem teada sain, isegi 2 ööd). Loomulikult oli otsus sellises seisus mitte tulla ainuõige. Aga paraku liiga hilja, et oleks mingitki võimalust olnud uut võistkonda moodustada või siis kuskile ennast külge pookida. Aga kuna see uudis tuli ikka väga, ma rõhutan, väga viimasel minutil ja ma ootasin juba täisvarustuses kohalesõitmist, siis otsustasin igal juhul kohale minna.
Nüüd oli mul 3 erinevat võimalust, mis edasi teha: 1. jooksen raja üksinda väljaspool arvestust läbi nii kuidas jaksan - noh pisut ekstreemne ja ka mitte üldse innustav; 2. jooksen või jalutan mingi võistkonnaga kogu kontrollaja läbi (mina muidugi jälle väljaspool arvestust) - juba pisut parem; 3. on veel kuskil selliseid samas seisus isik(uid) ja saaks veel teha viimase hetke muudatusi võistkonnas - õhkõrn lootus. Selliste mõtetega asusin, siis Oandu poole teele.
Hommik, mis oli alanud ilusa päikesepaistega tõmbus nüüd tihedatesse udupilvedesse.
Kohale saabudes vaheldus üks võimalus kiiresti teisega, alates sellest, et korraldajad ei tahtnud mind alguses üldse metsa lasta kuni selleni, et jookse, aga ole siis ka kasulik. Pidin selga ajama korraldajate vesti ja niiöelda kontrollima võistlejate koosliikumist metsas. Selleni siiski asi (esialgu) õnneks ei läinud, sest oli saada veel nagu juhuslikult mõni ripakil teenekas multi- ja extreemsportlane. Parklas kohtasime Heitit, ja ma ei mäleta kes, kas Dan või Inx soovitas meil koos tirima minna, kui kuulsid, et ta siin niisama. OK, alguses Heiti natuke ikka puikles. Ja oli ka mitmeid vastuväiteid, milledest kõige ilmekamad olid päev varem pohmakaraviks joostud 30km, rabamatk ja eelneva päeva menüü - 2 pirukat. Aga see kõik oli, nagu ma alguses arvasin, väike hämamine. No jah oligi nõusse saadud. Algsest võistkonnast "Tammed", kuhu kuulusid kaks tamme, polnud seega enam ühtegi järgi jäänud.

Nüüd siis ka rogainist endast. Planeerimisega läks pisut kiireks, meil jäi selleks aega umbes pool tundi. Vaatasime, et tuleb 2 35km ringi. Algselt päris välja ükski punkt ei jäänud. Raja lõpu ossa jätsime siiski paar kolm õgvendamise kohta KPde 23 ja 33 väljajätmise näol. Alguseks valisime maastiku idapoolse osa, mis tundus pisut meeldivam ja lihtsamini läbitav.
Stardist saime välja väikese pooleteise minutilise hilinemisega - Heiti otsustas siiski kaasa võtta seljakoti koos (tühja!) joogipudeliga, sellest siis see viivitus. 6 esimest KPd asusid maastikuosal, mida olin 2 aastat tagasi väljas o-kaardiks joonistanud, seega midagi lihtsat oli alguseks tulemas. Esimesse (KP35) minek oli kohe kindlalt mööda suurt teed ja rada üle jõe orgude süsteemi. Siin oli juba paras tunglemine KPs. Edasi etapp 35-58 lennult, ainult noh jaa, see tuulemurd seal vahel... Kuigi ma teadsin väga hästi, et see seal on, läksime otse. Taipasin liiga hilja, et oli vaja kasutada üleval nõlval olevat rada. Seega viga 30 sek. Edasi 58-27 tuli lihtsalt ja jälle kuiva jalaga üle Altja oja. Järgmised KPd 26, 37, 46, 28, 20, 49, 39 ja 59 olid jooksukad mööda teid või mereranda ja tulid kiirelt ja puhtalt. Ainuke viivitus (2 min) oli siin joogipunktis, kus Heiti täitis oma joogipudeli ja kumbki jõi ka mõne topsitäie. Siin nendel etappidel hakkasime mitmeid kordi nägema võistkonda Salomon. Paistis, et jooksutempo on nendega võrreldes suhteliselt sama. Neil oli siiski pisut teine punktide järjekord. Etapp 59-40 kujunes oodatust tunduvalt lihtsamaks. Kartsime siin tuulemurdu ja kaduvaid sihte. Aga mets oli meeldiv ja hea läbitavusega. Peale teist sihiristi lõikasime otse metsa ja punktile pähe. 40-30 alguses oli vahelduseks tuulemurdu kuni sihini ja siis edasi mööda sihte ja kraavi äärt punkti. Heiti täitis siin kraavist uuesti oma joogipudeli. Etapp 30-29 mööda teed ja oli märgata esimesi väliseid väsimuse märke - Heitil. Siin vastu tulnud võistkonnal Avaste 40 ei jäänud see muidugi märkamata. Punktis 29 sai täis 2 tundi. Siiamaani olime läbinud 21 km, kesmise ajaga 6,2 min km-le. Veerand ajast läbitud ja 43 punkti koos. Ma ütleks, et väga hea. Ka veel etapil 29-50 oli tempo normaalne, kuigi lõpuosa vajus juba ära. KPs 50 saime kokku KEKRSK-ga. Järgnev etapp 50-38 kujunes vägagi ebameeldivaks, eriti veel sellepärast, et esiteks eelnev oli olnud suhteliselt ilus ja teiseks siin hakkasime käima. Kaduvad sihid, tuulemurd, soo ja kinnikasvanud vanad rohumaad olid selle etapi maiuspalaks. Alguses käis korraks peast läbi, et minna kohe läbi soo, nõlvast üles, maanteele. Aga paistis liiga suur ringiminek. Koos KEKRSK-ga selle ka siis otse minnes läbisime. Lõpupoole kaldusime erinevalt nendest liiga paremale ja sattusime veel eriti rõvedasse pokustani. Siin alles said jalad esimest korda päris märjaks. 38-48 ja 48-47 etapid tulid veel joostes, kuigi juba vaevalisemalt. 47 KPs sai mulle selgeks, et siit enam midagi head loota pole. Juba järgmisse punkti (KP36) minekul jalutasime ka juba tee peal. Edasi tuli Heitil ikka totaalne ärakukkumine. Isegi käimisega oli raskusi. Tuli lihtsalt veel möödaminnes võtta ära punkt nr 45. Peale seda punkti oli meil veel umbes 10 minuti pikkune sõbralik koosistumine Soosambla Suusaklubiga. Puhkepausi järel otsustasime veel, nii moe pärast, võtta ka KP 25. Siis veel seal punktis 5 minutine pohlade ja mustikate söömine ja finishisse minek.

Tammede tulemus

Kokkuvõttes 36 km jooksu ja käimist ja tagasihoidlikud 69 punkti 4 tunni ja 54 minutiga.
Aga sellega polnud minu päev veel õhtal. Peale supi ja kringli söömist otsustasin, siis ikkagi minna veel teisele ringile, niiöelda koosliikumise kontrolli tegema. Kuigi sain hoopis ise nii mõnelgi juhul vastava hoiatava märkuse. Kontrolli kokkuvõtteks tuvastasin ühe üksiku ringi uitava lätlase ja paar seenelist. Teine ring tuli siis selline: uuesti KP25 ja edasi 24, 41, 32 (oli seda vaja) 23, 43, 44, 56, 34 ja finish. Kogu ring joostes 19 km ja seda 5,5 min km-le.
Üldkokkuvõttes siis liikumisi 55 km 6,5 tunni sees.
Vaatamata kõigele, jäin ma siiski päevaga enam-vähem rahule. Sellisest asjast ei saagi midagi head välja tulla ja loomulikult ei süüdista ma mitte kedagi, et just nii läks.