Teelt väljasõit ja laupkokkupõrge!

Sain minagi kahenädalase puhkuse ajal lõpuks suusad alla. Aga iga algus on raske. Ja sel aastal veel eriti, kui suusasõidud algavad selliste ootamatute ja ränkade tagajärgedega, siis kaob igasugune tahtmine trenni teha. Kohe esimesel sõidul õnnestus mul Nelijärve kõige kõrgemast mäest sellisel moel alla kihutada, et leidsin end mäejalamil, põõsastest suusad ja kepid risti rästi segamini. Ja jalg välja väänatud, ning külg sinine. Hea seegi, et varustus terveks jäi. Eriti võttis kiruma see et, viie minuti pärast tuli rajamasin ja ajas rajad kõrval sisse, ja ma poleks sinna ohtlikule laskumisele siis mingil juhul läinud. Järgmine päev oli suhteliselt liikumisvaba. Veel päev hiljem aga kippusin loomulikult uuesti võrratuid suusatamise tingimusi ära kasutama. Nelijärve ja Valgehobusemäe vaheline rada pakub kõike seda, mida vaja. Ainuke puudus sellel rajal on see, et ta pole ring, vaid edasi tagasi lõik. Nädala sees ja tööpäeval võib seal ennast praktiliselt ihuüksi sõitmas leida. Ometi juhtus seal see, mida kunagi varem pole minuga juhtunud, et põrkasin vastutuleva suusatajaga, põhimõtteliselt ka ainsaga, kes vastu tuli, täie hooga kokku. Mõlemad olime laskumisel klassikajäljes ja kumbki astus korraga jäljest uisuraja osale, et teed anda. Kuna hood olid üsna suured, polnud enam reageerimiseks aega ja vältimatu laupkokkupõrge oli reaalsus. Tagajärjeks uued vigastused ja muljumised. Õnneks seekord ei kehtinud reegel -kus on, sinna uuesti. Seekord siis teine jalg. Pooleteiseks päevaks oli liikumisvõimetus garanteeritud. Kaua polnud siiski aega põdemiseks, sest väljas muutusid lumeolud järjest paremaks ja loodus järjest kaunimaks. Veel 5 päeva laussuusatamist, tõsi edaspidi küll ilma äpardusteta. Kokkuvõttes 7 päevaga sai 200 km välja pigistatud.Ei tegelikult oli lõpupoole ikka juba väga nauditav.