reede, 12. märts 2010

Suusarajatud suusasõidud


Käes on märts ja üle aastate on jälle loodud soodsad tingimused lumekoorikul sõiduks. Vahelduseks on päris huvitav sõita lagerabades, jõelammidel, nõmmedel, üle järvede ja mööda jõgesid, ehk neis kohtades kus muul ajal tavaliselt ligipääs raske või lausa võimatu.
Väga sobivaks maastikuks selleks on Põhja-Kõrvemaa. Sellel laupäeval proovisin jälle. Eelmise korra samalaadsest ettevõtmisest on möödas juba üle kümne aasta. Et sinna kohale saada, kulges alguses sõit, nagu ikka mööda suusaradu. Kõrve ringil, paar kilomeetrit enne Venemäge tuli aga suusaradadega tükiks ajaks hüvasti jätta. Algus polnud just paljulubav. Metsa all lumi enamuses küll kandis, aga kohati vajusin pisut läbi. Kepid vajusid iga tõukega poolest saadik lumme ja neist erilist kasu polnud. Lisaks oli päev varem lisandunud 3-4 cm paksune värske lumekiht. Siiski ei kaotanud ma lootust olukorra muutumisele soodsamas suunas. Ületasin Soodla jõe Koonukõrve silla juures. Peale jõge hakkasid esimesed lagedad, kergelt lainetava reljeefiga heinamaad metsatukkadega. Siin sai selgeks, et sõita saab ja päris edukalt. Ja siis hakkas pihta suur Jussi lagendik - üks nendest kohtadest, millepärast sai siia üldse põhiliselt tuldud. Kuna lumi on väga paks, siis olid kõik kaevikud ja augud kinni tuisanud ja ei seganud liikumist. Lumekoorik õhukese värske lumekihi all kandis suurepäraselt. Lagendik meenutas praegusel hetkel mingit polaarala, oma lageduse ja tühjusega ja suute lumiste küngastega. Kui Jussi lage oli risti ja põiki, üles ja alla mitu korda läbi sõidetud, siirdusin läheduses olevatele Jussi järvedele. Alustuseks Veinjärv siis Suurjärv, Pikkjärv, Linajärv ja Kõverjärv. Paksu lumekihi pärast oli mõnes kohas ka vesi jää peale tulnud aga eriti see ei seganud. Peale järvetuuri suundusin Võhma rabale. Raba oli väga eriilmeline ja vaheldusrikas. Naljakas, aga üks koht meenutas väga savanni. Sellise illusiooni tekitasid vist üksikud vihmavarjukujulised rabamännid. Oli ka suur põlenud rabaosa. Väga kahetsusväärne , et ma fotokat kaasa ei võtnud. Oleks saanud suurepäraseid pilte. Rabas jäin parajasti ka pisikese lumetormi kätte. Ühelpool must, äikesepilve taoline pilv, teisel pool selge taevas ja päikesepaiste. Ja lund tuli kui kotist. Igatahes oli raba üks selle päeva tipphetki. Edasi sõitsin Võhma suurele soosaarele, kus on säilinud vanad taluheinamaad. Ja saabusingi matka viimasele osale Soodla jõele ja selle kallastele laiuvale üüratule sooluhale. See on küll selline koht kuhu tavaliselt naljalt juba ei satu. Lumevabal ajal on siin üks suur laiuv kobraste üleujutatud, suhteliselt ebameeldiv soomülgas. Lõpuks sõitsin Soodla jõge mööda tagasi Koonukõrve sillani ja uuesti suusaradasid kasutades Kõrve keskuse, Aegviidu Nelijärve kaudu koju. Kokkuvõttes parajalt pikk 60 km pikkune sõit ja väga emotsionaalne pealekauba. Igav igatahes ei hakanud.

4 comments:

Heidi ütles ...

Kadestamist väärt tegu. Ja küll sina ikka jaksad.

liina ütles ...

Margu - kahjuks pead selle ringi uuesti ette vötma, sest lugejad nöuavad pilte!
Tarkusetera edaspidiseks - sellistele matkadele minnes tuleb alati fotokas kaasa vötta. Soovitavalt laetud akudega ja veel parem kui on ka varuakud.
Head uut matka :)

Margus ütles ...

Suurima heameelega teen korduse aga kas just täpselt samasuguse on kahtlane. Järgmine kord tahaks minna Koitjärve rabale ja Kõnnu Suursoole. Oleks vaid soodsaid tingimusi.

Risto Kiilberg ütles ...

Väga vinge!

Postita kommentaar