Rääptsova kevad

Liiva teisipäevak 06. 04. 2010.

Kurzemes Pavasaris - Ventspils

Suusarajatud suusasõidud

Käes on märts ja üle aastate on jälle loodud soodsad tingimused lumekoorikul sõiduks. Vahelduseks on päris huvitav sõita lagerabades, jõelammidel, nõmmedel, üle järvede ja mööda jõgesid, ehk neis kohtades kus muul ajal tavaliselt ligipääs raske või lausa võimatu.
Väga sobivaks maastikuks selleks on Põhja-Kõrvemaa. Sellel laupäeval proovisin jälle. Eelmise korra samalaadsest ettevõtmisest on möödas juba üle kümne aasta. Et sinna kohale saada, kulges alguses sõit, nagu ikka mööda suusaradu. Kõrve ringil, paar kilomeetrit enne Venemäge tuli aga suusaradadega tükiks ajaks hüvasti jätta. Algus polnud just paljulubav. Metsa all lumi enamuses küll kandis, aga kohati vajusin pisut läbi. Kepid vajusid iga tõukega poolest saadik lumme ja neist erilist kasu polnud. Lisaks oli päev varem lisandunud 3-4 cm paksune värske lumekiht. Siiski ei kaotanud ma lootust olukorra muutumisele soodsamas suunas. Ületasin Soodla jõe Koonukõrve silla juures. Peale jõge hakkasid esimesed lagedad, kergelt lainetava reljeefiga heinamaad metsatukkadega. Siin sai selgeks, et sõita saab ja päris edukalt. Ja siis hakkas pihta suur Jussi lagendik - üks nendest kohtadest, millepärast sai siia üldse põhiliselt tuldud. Kuna lumi on väga paks, siis olid kõik kaevikud ja augud kinni tuisanud ja ei seganud liikumist. Lumekoorik õhukese värske lumekihi all kandis suurepäraselt. Lagendik meenutas praegusel hetkel mingit polaarala, oma lageduse ja tühjusega ja suute lumiste küngastega. Kui Jussi lage oli risti ja põiki, üles ja alla mitu korda läbi sõidetud, siirdusin läheduses olevatele Jussi järvedele. Alustuseks Veinjärv siis Suurjärv, Pikkjärv, Linajärv ja Kõverjärv. Paksu lumekihi pärast oli mõnes kohas ka vesi jää peale tulnud aga eriti see ei seganud. Peale järvetuuri suundusin Võhma rabale. Raba oli väga eriilmeline ja vaheldusrikas. Naljakas, aga üks koht meenutas väga savanni. Sellise illusiooni tekitasid vist üksikud vihmavarjukujulised rabamännid. Oli ka suur põlenud rabaosa. Väga kahetsusväärne , et ma fotokat kaasa ei võtnud. Oleks saanud suurepäraseid pilte. Rabas jäin parajasti ka pisikese lumetormi kätte. Ühelpool must, äikesepilve taoline pilv, teisel pool selge taevas ja päikesepaiste. Ja lund tuli kui kotist. Igatahes oli raba üks selle päeva tipphetki. Edasi sõitsin Võhma suurele soosaarele, kus on säilinud vanad taluheinamaad. Ja saabusingi matka viimasele osale Soodla jõele ja selle kallastele laiuvale üüratule sooluhale. See on küll selline koht kuhu tavaliselt naljalt juba ei satu. Lumevabal ajal on siin üks suur laiuv kobraste üleujutatud, suhteliselt ebameeldiv soomülgas. Lõpuks sõitsin Soodla jõge mööda tagasi Koonukõrve sillani ja uuesti suusaradasid kasutades Kõrve keskuse, Aegviidu Nelijärve kaudu koju. Kokkuvõttes parajalt pikk 60 km pikkune sõit ja väga emotsionaalne pealekauba. Igav igatahes ei hakanud.

Päevakuhooaeg avatud !

Täiesti plaaniväline ja ettekavatsemata üritus see tänane öine Tallinna sprint Õismäel. Tahtsin minna tavalisele Rocca al Mare - Kakumäe jooksuringile aga täiesti ootamatult avastasin end selle asemel päevaku stardis ilma lambita, kompassita, SI- pulgata ja stardirahata. Aga nagu selgus, saab hakkama ka ilma nende vahenditeta (SI pulga siiski sain).Tallinna pimendamine toimib väga tõhusalt ja kes arvab, et saab sellises kohas ka ilma lambita hästi hakkama, siis paraku päris nii see pole. Minu strateegia enne starti oli selline, et jooks punkti, siis lähima lambi alla järgmist etappi lugema, uuesti järgmine KP ja lamp jne. Pooltes punktides see nii ka umbes oli. Aga paljudes kohtades (eriti sisehoovides) oli lähima toimiva valgustuspostini pea 100 m. Korralikult nägin kaarti alles kodus ja avastasin ikka mis imevalikuid sai tehtud. 4,6km pikkuse raja suutsin venitada 8,2 peale, Positiivse poole pealt peaks mainima ka seda, et polnud vaja eriti palju paksus lumes sumbata. Üks koht muidugi oli, ja see tuletas hästi meelde, et senimaani kui enamus lumest sulanud pole, ma o-üritustest vabatahtlikult osa ei võta.

100 (esialgu) tegemata

Lubatud nädalavahetuse 100 km suusasõit lükkus paraku värskelt sadanud lume ja kehvapoolsete rajaolude tõttu ajutiselt edasi. Esialgu on kuuldavasti eeloleva nädalavahetuse prognoosid veel hullemad. Aga arvestades meeletuid lumekoguseid, on ilmselt veel terve märtsikuu seda ettevõtmist (paraku) aega teostada. Sellel korral toimus radade eelluure. Kahe päevaga sai enamus 65 km suure ringi radadest läbi sõidetud. Laupäeval Jäneda ja Valgehobusemäe (32 km), pühapäeval Kõrvemaa suuna rajad (42 km). Ehk oleks 100 km ka seekord suutnud hambad ristis ära taluda, aga mingisugune asja meeldivuse moment peaks ka ikka olema. Vähemalt seekord sai teada milline keskus teeb parimaid radasid, noh antud tingimustele vastavalt muidugi. Edetabel on selline: 1. Valgehobusemäe - Presidendi raja vaheline osa, 2-3. Kõrvemaa ja Valgehobusemäe, 4. Presidendi rada, 5. TPI baasi rajad .

65 + 40

Selline oli nädalavahetuse 2 päeva kokkuvõte kilomeetrites. Täpsemalt laupäeval 49 km suusatamist ja 16 km jooksu. Pühapäeval 22 km suusatamist ja 18 km jooksu.
Selline jooks + suusatamine on mul kahe viimase aasta talvel üsna tavaline, siis seekord oli plaan seda teha natuke pikemalt ja ilma suurema pausita kahe ala vahel.

Alustuseks tõsisem suusaots uisku. 2 korda edasi tagasi Nelijärvelt Valgehobusemäe keskusesse ja lisaks veel lühem lõik Nelijärvelt Aegviitu ja tagasi. Libisemine oli, kui mitte just suurepärane, siis hea ikkagi. Oli igasugust rada - alates suurepärasest Presidendi raja ja Valgehobusemäe radade vahelisest lõigust, kuni olematu suusaraja 1 km lõiguni, mis tuli ka paratamatult läbida. Kuna jooki kaasa ei võtnud, tuli sisse ka 5 min paus Valgehobusemäe keskuses, kus sai kraanivett veidi joodud. Püüdsin tempot mitte väga kiireks ajada, sest eelseisev jooksuosa oli kogu aeg mõtetes, aga kohati läks hoog ikka päris üles (max pulss 185). Peale suusatamist tuli sisse väike vahe (15 min),selle aja sees sai riideid vahetada ja natuke juua. Joosta oli palju kergem, kui alguses arvasin. Seekord valisin jooksuks Jäneda - Kadakaküla - Ojaküla suuna, kus enamus aega sai joostud lahtilükatud metsa - ja külateedel. Sekka umbes 5 km lõik traktori jäljes jooksmist metsas. Kuni traktorijäljeni (8 km) kulges jooks üllatavalt kergelt. Seal oli siis esimest korda tunda väsimust, kui jalad ei saanud enam kindlal pinnal tuge. Viimased 3 km taas kõvadel lumistel teedel tundusid üle ootuste kerged. Pulss oli nagu ikka peale sellist pikka suuska ka isegi minu kohta väga madal. Aga ega ma siis saanud veel viimast ka välja panna, oli see ju kõigest trenn ja 1 päev veel ees.

Pühapäeva hommikuks olin täielikult taastunud. Kõik algas nagu eelnevalgi päeval. Suusatamine Valgehobusemäeni ja tagasi 1 korra (22 km). Tempo oli kiirem, kui laupäeval, kuigi libisemine enam nii hea ei olnud. Ei viitsinud suuski uuesti määrida ja kerge värske lumekirme võttis ka pisut hoogu alla. 22 km tundus peale 50 km ülilühikesena. Tähendab tuleb jooksuosa pikendada. Samasuguse väikse vahepausi järel, kui laupäeval algas jooks. Pisut muudetud trassil: Kalijärve -Ojaküla - Kadakaküla - Nelijärve. Seekord kulges jooks peaaegu kogu ulatuses lahtilükatud teedel. Alguses võtsin tempos kergemalt, et siis hiljem kogu aeg vaikselt seda üles kruvida. Jooks lõppes paraja 2 km lõpuspurdiga. Trennide lõpuks olin üsna väsinud, kuid mitte nii, et lausa oimetu. Järeldus: 2 päevaga ennast tühjaks suusatada - joosta ei õnnestunud, seega tuleb järgmine kord midagi veel ekstreemsemat ette võtta. Näiteks 100 km suuska 1 päevaga ;)

Kokkuvõtteks

L suusatamine- 49 km, aeg 3.03 - avg 167 - 2418 kcal

L jooks- 16 km, aeg 1.22 - avg 142 - 812 kcal

P suusatamine- 22 km, aeg 1.14 - avg 157 - 1065 kcal

P jooks- 18 km, aeg 1.31 - avg 149 - 889 kcal

kokku 105 km, aeg 7.10 - - 5184 kcal