Pikk rada Voosel

6 days of Tyrol

1. päev Karersee - Labyrinth (Itaalia)

Esimese päeva märksõnadeks oli raja alguse ja lõpuosa suured tõusud ja langused, punktide 6-9 vaheline ultraekstreemne kivilabürint - Latemari mäe kunagine rusuvool ja raja keskosas olev mikroreljeefne nõlv kivide ja kaljupankadega.

2. päev Karerwald (Itaalia)



Teisel päeval sai joosta eelmise päeva kasutamata jäänud osal, mis kujutas endast suurt mikroreljeefset nõlva, kõikvõimalike suurusega kividega täis tipitud. Kohati äärmuslikult tehniline. Mõnes piirkonnas sai liikuda ainult kõndides ja ka siis kadus järg sest polnud aru saada mida oli suvatsetud kaardistada.

Pirita rand

Lisasin siis ka selle kurikuulsa Pirita neljapäevaku kaardi. Päevak ise meenutas Tarmaku sprinte oma parimatel päevadel. Peab lisama, et suve lõpp ja sügise algus on päevakulainel väga tüütu. Aga mis sa hädaga teed - peab need veidrused ära kannatama.

Iru teisipäevak

EMV tavarada - Selgise

Andineeme neljar

Järvamaa teisipäevak - Mägedel

Kloogaranna TON

Klubide Karikas 2010 teade - Pikakannu

Pühapäeval toimus KK põhiüritus-teade. Olukord enne teadet siis selline, et Võru oli püüdmatus kauguses. Ja kuna 2. ja 3. koha omanikud Ilves ja Kobras teates välja ei tulnud, siis Mercuryl oma kahe mansaga oli vaja saada kirja vähemalt ühe tiimi tulemus ja samas mitte jääda sellega viimaseks, et saavutada 2. koht. Suht turvaline eks?
Rääkides nüüd enda seisundist enne metsa minekut, siis oli see küll üsna zombilik. Arvestada tuli muidugi eilset minirogaini ja õhtust euroviisu maratoni koos kellegi sm. Ürdimeistri ja Jägermeistriga. Kõrvalpõikena: õhtul istus Pikakannul koos euroviisute ametlik zhürii, kes hindas ja ennustas parimaid ja halvimaid. Muide halvimate kategoorias figureeris miskipärast hilisem võitja.
Niisiis teade! 5- ja 3km raja jooksjad minu tiimist tegid soliidselt head sooritused ja ma sain metsa teisena u pool minutit liidrist Võrust maas. Minu kaheksane ring koosnes eelnevast viiesest ja kolmesest etapist. Nii et alguse 5 km oli juba enam-vähem teada, mis ees ootab - põllud (sh küntud põllud), keelualad, elektrikarjused, koridorid keelualas jms, ning mingisugune karjääri serv, mida keegi kätte ei saanud. Suht segane värk. Tegelikkuses nägi asi palju lihtsam välja. Seda muidugi kuni 6. punktini. Muidu joosta oli arvestades eelnevat seisundit ootamatult normaalne ja antud olukorras võis isegi kiirusega rahule jääda. Aga jah, kuuenda ja seitsmenda punkti vahel oli kaart oma esialgsed omadused hiljuti muutnud. Kellegi kuri käsi oli suure tüki tumerohelist tihnikut vahepeal maha saaginud ja see ei erinenud mitte palju kõrval olevast poollagedast raiesmikust. Tegelik rohelise ja lageda piir kulges seal, kus ma jooksin, st. alumise reljeefijoone juures. Mitte midagi aru ei saanud. Siin said neli Võru võistkonda mind paratamatult kätte, eesotsas kahe Sillaga. Muide enne seda olin tõusnud esimeseks. Koos liikusime siis edasi selle kurikuulsa karjääri serva poole. Ja muidugi mitte keegi seda kätte kohe ei saanud. Nagu ka gps näitab, õiges kohas see nüüd küll polnud. Edasi tuli kuni vaate KPni tuld anda, vastavalt nii kuidas keegi jõudis või tahtis. Timo Sild libises vaikselt eest ära, siis tulin mina u. 15 sekundit maas. Tagasi polnud tahtmist vaadata, et mis seal toimus. Peale vaatepunkti tegi Sild vea ja korra olin veel paar punkti esimene. Aga vahepealne kiirendus ei mõjunud just kõige tervislikumalt ning 16. ja 17.punktis läksid 3 Võru must mööda. Sai seal ka pisut puterdatud nende punnidega. Eelviimases nägin uuesti kolmanda koha jooksjat ja isegi võtsin lõpuga natuke lähemale aga kätte ei saanud. 4. koht ja mis peamine minu puhul - punktid ka kõik õiged. Teine meie mansa võttis lõpus natuke rahulikumalt ja kindlustas lõplikult auväärse 2. koha Klubide Karikal Mercuryle. Teate tulemused Selle aasta Eesti teine klubi on siin

Klubide Karikas 2010 tavarada - Pikakannu

Tänavune Klubide Karikas siirdus esmakordselt Lõuna -Eestisse. Ja igav ei hakanud. Esimesel päeval sai kohe peaaegu väikese rogainiga maha. Kilomeetreid tuli kokku 23,2 ettenähtud 11,8 asemel! Kuigi juba mitmendat nädalat on jooksus kestnud äärmine madalseis (ilmselt oli see kõige suurem mõõn Mägede neljapäevakul) tundsin lõppkokkuvõttes, et hakkab ehk paremaks minema. Vaadates nüüd teekonda kaardil, peab möönma, et ega ilma lähema selgituseta siit keegi suurt midagi aru ei saa, miks selline mõttetu edasi tagasi tuiamine kaardi ühest servast teise on toimunud. Kõigepealt stardist kuni punktini 13 leidis aset kaks eredamat seika. Esiteks 1. ja 2. KP vahel oleva nn. kraavi ületus. Tegelikkuses vaatas metsas kraavi asemel vastu lai sügava veega läbimatu soo- ala. Ja seal, kus oli näidatud ületuskoht oli paar mädanenud palki, mis ujusid vees. Kobamisi nende peale minnes vajusin lõpuks kuskil keskkohas koos palgiga peaaegu rinnuni vette ja põhja polnud kaugeltki veel tunda. Ja siis lõppes ka palk. Ettevaatlikult mustavas vees jalaga kobades leidsin ehku peale järgmise õõtsuva roika. Lõpuosas oli uus katsumus üsna lühikese jämeda ja libeda keerleva pakuga. Ning siis veel mõned head meetrid kõhuni mudases vees sumamist. Kogu protseduurile kulus peaaegu 3 minutit. Oleks vaid seda ette teadnud, oleks kohemaid 1. punktist suuna põhja, suurele teele võtnud ja ringi jooksnud. Teine, tunduvalt leebem (olin vist juba harjuda jõudnud) kobraste üleujutus tuli ette võtta 9. - 10. etapi keskosas, kus peale kontuuri serva oleks pidanud sooribal olevale teerajale kinni jooksma. Noh igatahes ma seda teerada kätte ei saanud ja selle asemel sain pooleldi ujudes pooleldi kõndides - samas iga hetk oodates, kas järgmise sammuga on vesi juba üle pea - kobraste kuhilpesani. Päästev saareke keset vett. Sealt teisele kaldale polnud enam palju. Jälle kulus siin lisaaega poolteist minutit. Ja siis kogu jooksu nael -14. punn! 100 meetrine etapike, mida oleks max joostud minutiga aga minul kulus selle punkti kätte saamisele 60 minutit! Muidugi ei teinud ma otseselt viga nii kaua aga kätte sain selle alles peale 10 kilomeetri läbimist! Ma isegi ei viitsi arvutada kui mitusada minutit kilomeetrile selle etapi aeg oli, aga igatahes absoluutne rekord Eesti tingimustes. Niisiis 13. punktist minema uhades leidsin ennast kohe punktikoha vahetus läheduses oleva kraavi käänakus. seal ennast paika pannes liikusin soo otsa poole aga ei midagi. Soo lõppes aga punkti polnud. Veel natuke võsas ringi kakerdades, saabus kohale kaasvõistleja Hiiumaalt. Koos seal mõttevabalt ringi tammudes avastasin ikka selle sama soo otsa lõpus paberteibi, millega rajameister oli punktikohti eelnevalt tähistanud. Pidin konstateerima fakti, et punkti polnud metsas. Kas jälle?! Pisut veel ringi ragistanud oma rahustuseks otsustasin selle punktiga siis asjad ühele poole saada. Jooks jätkus edasi. Kuigi oli kogu aeg kahtlus, kas ikka oli nii nagu arvasin. Ka hiidlane oli kuhugi kadunud ja ma ei teadnud, kas ta sai punkti kätte või mitte? Lõpuks enne 19. punkti, kui me uuesti kokku saime, selgus, et punkt oli olemas...! Löök allapoole vööd missugune! Muidugi jalutasin siis kohe enne 19. keskusesse tagasi. Kuid mahalugemist veel ei teinud ja aeg jooksis kogu aeg edasi. Keskuses sõimasin natuke rajameistrit nii moe pärast ja kurtsin oma rasket saatust. Jälle 5 lisaminutit. Kuid kuna oli ikkagi võistkonnale punkte vaja siis tuli tagasi minna. Loomulikult minu vaba tahe. Keegi ei sundinud. Ja katkestamine on nõrkadele. Kaardi teise serva mööda teid tagasi sörkimine oli nüri tegevus. Lõpuks uuesti 14. punkti jõudes ei saanud seda rampa ikka kohe kätte. Ja pole midagi imestada. Lõpuks avastan punkti suvalises kohas keset võsa. Sood polnud selle läheduses ollagi. Jah kuigi kaugus kraavist võis isegi õige olla, ei tohiks selliseid punktikohti - koht metsas - mingil juhul võistlustel kasutada. Edasi jätkus siis uuesti jooks kuni 19. KPni ja sealt edasi uudne lõik finishisse. Ainuke mure oli veel see, et kas punktid ikka veel metsas on või on hakatud neid juba ära korjama. Ja minu ennastohverdavad pingutused jooksevad ikka liiva. Aga ei. Kõik olid veel alles. Peab nentima, et enne Jukola teate viimast etappi oli hea trenn. tulemused
Jaa aga muidu oli kõik ok. Suhteliselt ilus mets ja huvitav rada ning ilus ilm.
Niiviisi tulid siis 4. koha punktid M 21 klassis SK Mercuryle. Esimese päeva järel oli üldjärjestus selline, et Võru ettearvatult pikalt ees, teisena järgnes OK Ilves ja Koprad olid kolmandad. SK Mercury tublil 4. positsioonil. Ja siit hea koht sekkuda pühapäeval peale teadet medalikolmikusse.

EMV lühirada ja teade - Kantsi

TON Keava mägedes

Aegviidu Libahunt

Nagu viimasel ajal rogainidel tavaks, toimub enamus asju spontaanselt ja ettearvamatult. Et ma sinna kohale lähen oli juba ammu selge. Aga see, et ma ka täiega jooksma pean hakkama oli küll täielik üllatus. Siinkohal peab nii öelda tänama Heitit, kes otsustas tagasi teha sügisese TA OK rogaini juhtumi, kus Dan talle samasuguse käki kokku keeras, kui minuga seal koos jooksma pidi. Niisiis seekord Salomonil liige puudu. Tõnu Lillelaid oli kohal aga Karli kuuldavasti haigestunud ja seega võistkond mittetäielik. Seekord siis oli Heiti kosjasobitajaks. Alguses natuke punnisin vastu, kuid lõpuks - nagu ikka, olin nõus. Mis see siis ära ei ole, eriti kui arvestada mu viimasel ajal olevat raudset tervist :) Muidugi kõik asjaolud rääkisid alguses ka selle vastu, et mingit supertulemust saavutada. Magamata öö, peaaegu olematu hommikusöök, kaasas ainult natuke tavalist vett. Hea seegi,et Mareti käest sain enne starti kaks energiabatooni, millest üks siiski hiljem alles jäi. Kõike eelnevat arvestades läksime lihtsalt rada läbima. Lisaülesanded olid teisejärgulised ja otsustasime,et kui nendega palju aega läheb, siis neid ei tee. Kiire pilk kaardile näitas seda, et sellises kohas kus ma juba korduvalt ja mõnes punktis lausa väga korduvalt viibinud olen pole. Esialgne planeering välistas vaid kahte punkti (59 ja 69) peotäis kaheseid otsustasime võtta jooksvalt, kui jõuab. Etteruttavalt öeldes täitsime plaani 100%.

Start algas siis ka seekord lisaülesandega. No iseenesest väga lihtne see kohanimede värk aga kui arvutamisega raskusi ei pruugi eelnev tarkus midagi maksta. Sain kokku 39 ja üllatus üllatus sellist varianti polnud - õnneks. Kiire kontroll numbrite liitmisel ja uus number 38 sobis. Lõpuks ometi panime täiega stardist minema punkti 26, millele järgnes kohe lisaülesande punkt 82 masti ronimisega. Nagu arvata oli siin tekkinud selleks ajaks kenake järjekord ja kerge südamega loobusime siin ootamisest. Peale järgmist 38 punkti me enam inimesi metsas ei näinud enne kui alles Harakajärve ääres. No jah kui välja arvata peakorraldajast fotograaf ;) ja kepikõndijate grupp koos koeraga. Kogu põhjapoolkera läbisime suhteliselt rutiinselt ja ilma eriliste vigadeta. Siiski KP 30 oleks võinud olla teises kohas, või vähemalt õige mäe otsas. Aga see vist kuulub juba rogainide kohustuslikku programmi, et mõnda punkti tuleb võtta kui üllatust. Ilus ilm ja mõnus maastik ja ootamatult ruttu olime juba ülemise tiiru ära teinud ja esialgsest graafikust parajalt ees. Mõttes tekkis korra ka kiusatus minna punkti 69 ujuma aga kahjuks või õnneks kadus see plaan kiiresti, sest juba järgmises lisaülesande punktis 84 sain ujuda nii et vähe ei olnud. Jah korraldajad ja fotograafid said kõvasti naerda, kui ma seal kohe alguses kummirõngaga ümber läksin. Ujumine on ju teada minu lemmikala :D Sinna see lisaülesanne jäigi ja tuli jalgadele valu anda, et pisut kangestunud jalgu liikuma ja soe tagasi sisse saada. Üks punkt vahel ja juba uus vesine lisaülesanne tulekul. Kanuu läks meil hästi peab ütlema ja õige punkt tuli suhteliselt kiirelt kätte. Ainult siin kanuus istudes tundsin jalas esimest korda kerget krambihoiatust . Edasi tuli seega joosta juba pisut ettevaatlikumalt ja äkilisi hüppeid ja koperdamisi vältides. Lõppkokkuvõttes krampi siiski ei tulnud. Paar punkti hiljem Pukimäel ei tekkinud mul ka erilist soovi olla köieharjutusel osaleja ja Tõnu oli vabatahtlikult kohe ronima minemas. Edasi pakuti vahelduseks ka natuke risusemat ja soisemat maastikku. Tekkis kohe selline tuttav kodune rogaini tunne, kui mudas ja tuulemurrus rassida ja kraave ületada eelnevate läbinud võistkondade ajutisi omaloomingulisi sildu kasutades. Nelijärvel võis kaardi lõplikult taskusse panna kuigi punkti 68 juures kaardil ma küll mingit lohku ei näinud, aimasin kuhu rajameister selle võis sokutada. Lõpuosa sai tehtud ka päris kiirelt nii, et võis aega parajaks teha finishi ümbruse kaheseid punkte korjates. Kuid ikka oli veel 15 minutit aega järgi ja mõlgutasime kas minna veel torni takkajärgi ronima aga tundus suhteliselt piiripealne asi olevat, et parem siiski mitte. Kui nüüd eelnevast jutust jäi mulje nagu oleks see rogain olnud nagu lust ja lillepidu, siis päris nii see ka just polnud.

Seekord sai joostud kokku 49.4 km. Polnud just kõige optimaalsem tee aga sai valitud võimalikult vähe kloaaki ja ebameeldivaid kohti. tulemuslik tulemus

Aegviiduga ei saa eriti alt minna, kui seal midagi rogainisarnast korraldada. Ükskõik siis mis formaadis ja ikka õnnestub. Nagu ka seekord. Olgugi et seda maastikku on mul sõna otses mõttes sadu kordi läbi käidud, joostud, suusatatud, rattaga sõidetud jne, oli ikka huvitav.

Krillimäe TON

TMV lühirada, Apuparra

Ilves-3 Lindora

Rääptsova kevad

Liiva teisipäevak 06. 04. 2010.

Kurzemes Pavasaris - Ventspils

Suusarajatud suusasõidud

Käes on märts ja üle aastate on jälle loodud soodsad tingimused lumekoorikul sõiduks. Vahelduseks on päris huvitav sõita lagerabades, jõelammidel, nõmmedel, üle järvede ja mööda jõgesid, ehk neis kohtades kus muul ajal tavaliselt ligipääs raske või lausa võimatu.
Väga sobivaks maastikuks selleks on Põhja-Kõrvemaa. Sellel laupäeval proovisin jälle. Eelmise korra samalaadsest ettevõtmisest on möödas juba üle kümne aasta. Et sinna kohale saada, kulges alguses sõit, nagu ikka mööda suusaradu. Kõrve ringil, paar kilomeetrit enne Venemäge tuli aga suusaradadega tükiks ajaks hüvasti jätta. Algus polnud just paljulubav. Metsa all lumi enamuses küll kandis, aga kohati vajusin pisut läbi. Kepid vajusid iga tõukega poolest saadik lumme ja neist erilist kasu polnud. Lisaks oli päev varem lisandunud 3-4 cm paksune värske lumekiht. Siiski ei kaotanud ma lootust olukorra muutumisele soodsamas suunas. Ületasin Soodla jõe Koonukõrve silla juures. Peale jõge hakkasid esimesed lagedad, kergelt lainetava reljeefiga heinamaad metsatukkadega. Siin sai selgeks, et sõita saab ja päris edukalt. Ja siis hakkas pihta suur Jussi lagendik - üks nendest kohtadest, millepärast sai siia üldse põhiliselt tuldud. Kuna lumi on väga paks, siis olid kõik kaevikud ja augud kinni tuisanud ja ei seganud liikumist. Lumekoorik õhukese värske lumekihi all kandis suurepäraselt. Lagendik meenutas praegusel hetkel mingit polaarala, oma lageduse ja tühjusega ja suute lumiste küngastega. Kui Jussi lage oli risti ja põiki, üles ja alla mitu korda läbi sõidetud, siirdusin läheduses olevatele Jussi järvedele. Alustuseks Veinjärv siis Suurjärv, Pikkjärv, Linajärv ja Kõverjärv. Paksu lumekihi pärast oli mõnes kohas ka vesi jää peale tulnud aga eriti see ei seganud. Peale järvetuuri suundusin Võhma rabale. Raba oli väga eriilmeline ja vaheldusrikas. Naljakas, aga üks koht meenutas väga savanni. Sellise illusiooni tekitasid vist üksikud vihmavarjukujulised rabamännid. Oli ka suur põlenud rabaosa. Väga kahetsusväärne , et ma fotokat kaasa ei võtnud. Oleks saanud suurepäraseid pilte. Rabas jäin parajasti ka pisikese lumetormi kätte. Ühelpool must, äikesepilve taoline pilv, teisel pool selge taevas ja päikesepaiste. Ja lund tuli kui kotist. Igatahes oli raba üks selle päeva tipphetki. Edasi sõitsin Võhma suurele soosaarele, kus on säilinud vanad taluheinamaad. Ja saabusingi matka viimasele osale Soodla jõele ja selle kallastele laiuvale üüratule sooluhale. See on küll selline koht kuhu tavaliselt naljalt juba ei satu. Lumevabal ajal on siin üks suur laiuv kobraste üleujutatud, suhteliselt ebameeldiv soomülgas. Lõpuks sõitsin Soodla jõge mööda tagasi Koonukõrve sillani ja uuesti suusaradasid kasutades Kõrve keskuse, Aegviidu Nelijärve kaudu koju. Kokkuvõttes parajalt pikk 60 km pikkune sõit ja väga emotsionaalne pealekauba. Igav igatahes ei hakanud.

Päevakuhooaeg avatud !

Täiesti plaaniväline ja ettekavatsemata üritus see tänane öine Tallinna sprint Õismäel. Tahtsin minna tavalisele Rocca al Mare - Kakumäe jooksuringile aga täiesti ootamatult avastasin end selle asemel päevaku stardis ilma lambita, kompassita, SI- pulgata ja stardirahata. Aga nagu selgus, saab hakkama ka ilma nende vahenditeta (SI pulga siiski sain).Tallinna pimendamine toimib väga tõhusalt ja kes arvab, et saab sellises kohas ka ilma lambita hästi hakkama, siis paraku päris nii see pole. Minu strateegia enne starti oli selline, et jooks punkti, siis lähima lambi alla järgmist etappi lugema, uuesti järgmine KP ja lamp jne. Pooltes punktides see nii ka umbes oli. Aga paljudes kohtades (eriti sisehoovides) oli lähima toimiva valgustuspostini pea 100 m. Korralikult nägin kaarti alles kodus ja avastasin ikka mis imevalikuid sai tehtud. 4,6km pikkuse raja suutsin venitada 8,2 peale, Positiivse poole pealt peaks mainima ka seda, et polnud vaja eriti palju paksus lumes sumbata. Üks koht muidugi oli, ja see tuletas hästi meelde, et senimaani kui enamus lumest sulanud pole, ma o-üritustest vabatahtlikult osa ei võta.

100 (esialgu) tegemata

Lubatud nädalavahetuse 100 km suusasõit lükkus paraku värskelt sadanud lume ja kehvapoolsete rajaolude tõttu ajutiselt edasi. Esialgu on kuuldavasti eeloleva nädalavahetuse prognoosid veel hullemad. Aga arvestades meeletuid lumekoguseid, on ilmselt veel terve märtsikuu seda ettevõtmist (paraku) aega teostada. Sellel korral toimus radade eelluure. Kahe päevaga sai enamus 65 km suure ringi radadest läbi sõidetud. Laupäeval Jäneda ja Valgehobusemäe (32 km), pühapäeval Kõrvemaa suuna rajad (42 km). Ehk oleks 100 km ka seekord suutnud hambad ristis ära taluda, aga mingisugune asja meeldivuse moment peaks ka ikka olema. Vähemalt seekord sai teada milline keskus teeb parimaid radasid, noh antud tingimustele vastavalt muidugi. Edetabel on selline: 1. Valgehobusemäe - Presidendi raja vaheline osa, 2-3. Kõrvemaa ja Valgehobusemäe, 4. Presidendi rada, 5. TPI baasi rajad .

65 + 40

Selline oli nädalavahetuse 2 päeva kokkuvõte kilomeetrites. Täpsemalt laupäeval 49 km suusatamist ja 16 km jooksu. Pühapäeval 22 km suusatamist ja 18 km jooksu.
Selline jooks + suusatamine on mul kahe viimase aasta talvel üsna tavaline, siis seekord oli plaan seda teha natuke pikemalt ja ilma suurema pausita kahe ala vahel.

Alustuseks tõsisem suusaots uisku. 2 korda edasi tagasi Nelijärvelt Valgehobusemäe keskusesse ja lisaks veel lühem lõik Nelijärvelt Aegviitu ja tagasi. Libisemine oli, kui mitte just suurepärane, siis hea ikkagi. Oli igasugust rada - alates suurepärasest Presidendi raja ja Valgehobusemäe radade vahelisest lõigust, kuni olematu suusaraja 1 km lõiguni, mis tuli ka paratamatult läbida. Kuna jooki kaasa ei võtnud, tuli sisse ka 5 min paus Valgehobusemäe keskuses, kus sai kraanivett veidi joodud. Püüdsin tempot mitte väga kiireks ajada, sest eelseisev jooksuosa oli kogu aeg mõtetes, aga kohati läks hoog ikka päris üles (max pulss 185). Peale suusatamist tuli sisse väike vahe (15 min),selle aja sees sai riideid vahetada ja natuke juua. Joosta oli palju kergem, kui alguses arvasin. Seekord valisin jooksuks Jäneda - Kadakaküla - Ojaküla suuna, kus enamus aega sai joostud lahtilükatud metsa - ja külateedel. Sekka umbes 5 km lõik traktori jäljes jooksmist metsas. Kuni traktorijäljeni (8 km) kulges jooks üllatavalt kergelt. Seal oli siis esimest korda tunda väsimust, kui jalad ei saanud enam kindlal pinnal tuge. Viimased 3 km taas kõvadel lumistel teedel tundusid üle ootuste kerged. Pulss oli nagu ikka peale sellist pikka suuska ka isegi minu kohta väga madal. Aga ega ma siis saanud veel viimast ka välja panna, oli see ju kõigest trenn ja 1 päev veel ees.

Pühapäeva hommikuks olin täielikult taastunud. Kõik algas nagu eelnevalgi päeval. Suusatamine Valgehobusemäeni ja tagasi 1 korra (22 km). Tempo oli kiirem, kui laupäeval, kuigi libisemine enam nii hea ei olnud. Ei viitsinud suuski uuesti määrida ja kerge värske lumekirme võttis ka pisut hoogu alla. 22 km tundus peale 50 km ülilühikesena. Tähendab tuleb jooksuosa pikendada. Samasuguse väikse vahepausi järel, kui laupäeval algas jooks. Pisut muudetud trassil: Kalijärve -Ojaküla - Kadakaküla - Nelijärve. Seekord kulges jooks peaaegu kogu ulatuses lahtilükatud teedel. Alguses võtsin tempos kergemalt, et siis hiljem kogu aeg vaikselt seda üles kruvida. Jooks lõppes paraja 2 km lõpuspurdiga. Trennide lõpuks olin üsna väsinud, kuid mitte nii, et lausa oimetu. Järeldus: 2 päevaga ennast tühjaks suusatada - joosta ei õnnestunud, seega tuleb järgmine kord midagi veel ekstreemsemat ette võtta. Näiteks 100 km suuska 1 päevaga ;)

Kokkuvõtteks

L suusatamine- 49 km, aeg 3.03 - avg 167 - 2418 kcal

L jooks- 16 km, aeg 1.22 - avg 142 - 812 kcal

P suusatamine- 22 km, aeg 1.14 - avg 157 - 1065 kcal

P jooks- 18 km, aeg 1.31 - avg 149 - 889 kcal

kokku 105 km, aeg 7.10 - - 5184 kcal

Eritikülmailma jooksud

Kui peale pühapäeval peetud Xdreami arvasin, et enam külmemaks minna ei saa, siis paraku pidin eksima. Viimase nädala jooksud on kõik toimunud kuidagi eriliselt ekstreemsetes tingimustes. Kuigi nii madalat temperatuuri, kui Jõulumäel pole olnud, on see kurikuulus tuulekülm siin Tallinna kandis eriti jõhker. Vahemärkusena Xdreamil mul kordagi külm ei hakanud ja midagi ära ei külmunud. Võiks öelda, et lausa palav oli, hoolimata sellest, et üle poole ajast sai kõnnitud. Aga nüüd, peale esmaspäevast nn. sula olin juba valvsuse kaotanud. Erilist sissepakkimist ka enne jooksu ei teostanud ja teisipäeva hilisõhtusele jooksuringile minnes ebameeldivaks üllatuseks valmis ei olnud. Noh tunduvalt hullem oli kui pühapäeval. Pärast vaatsin kraadi - uskumatu lugu küll - -24, tuulekülm -30 kraadi! Kolmapäevane jooks aga kujunes üsna lühikeseks - 432m, sest sellise tapva külmusega ei suutnud ma kauem kangelast mängida. Tunne oli nagu oleks olnud -50. Kuigi jah, nagu anekdoot üteb, et soomlased panevad sellise ilmaga juba nööbid kinni. Ja ega ka neljapäeval midagi meeldivat polnud. Kuigi kraade oli "tagasihoidlikult" -14, oli tuult ilmselt sama palju m/s. Plaan oli ikka tavaline ring teha - Stroomi rannapargi lõpuni ja tagasi, aga peale Rocca al Mare kooli keerasin tagasi või õigemini puhuti tagasi. Tegin siis Kakumäe ringi, mis natuke varjulisem. Kuuldavasti pidi nädalavahetuseks kuumalaine kohale jõudma :) nii et kasutagem juhust pikkade otsade tegemiseks.
teisipäevane jooks
neljapäevane jooks

juulikuu

WinterXdream vol 6 - 2010

Käesoleva aasta talvine Xdream oli mulle juba järjekorras 6. samalaadne üritus. Sel aastal järjekordselt juhuse tahtel segavõistkonnas, polnud ka seekord eriti kõrgeid eesmärke püstitatud. Ise arvasin, et ehk segadest kuskil esikümne lõpus oleks juba normaalne saavutus. Aga see polegi antud juhul nii tähtis. Olulisem oli hoopis kaifida seda mõnusat talvist xdreami tunnet ja nautida karmi põhjamaa loodust. Seekord oli ka selleks viimaseks eriti põhjalikult aega! Kuigi tiimi moraal kippus juba üsna algul lagunema ja ka rada oli eelnevate aastatega võrreldes kõige igavam, võiks päeva igati kordaläinuks lugeda.

Matkast ka natuke lähemalt. Stardis otsustasime, et võistkond "Lillu ja ülejäänud " läbivad kõigepealt ülemise ringi. Alustuseks KP 37 ja möödaminnes vaadata, kui pole järjekorda, siis teeme ka lisaülesande ära. Järjekorda polnud ja lisaülesanne ilma trahviringita sai edukalt tehtud. (Kes ei tea, siis lisaülesandeks oli curling. Oli vaja veeretada jääl, kolmel katsel kivi ringi sisse). Suundudes 37 punkti poole pehmes lumes, sai kohe ka selgeks, et Lillul seekord erilist jooksulusti pole. Kui kõvematel teedel ja suusaradadel veel liikusime kerge sörgiga, siis pehmes lumepudru jäljes kogu aeg kõndisime. Lõpupoole kõndisime muidugi juba igal pool. Punktid 33-31-32-34 tulid kõik kenasti mööda kõva suusarada sörkides ilusti kätte. Edasi kui suusaradu nii tihti enam kasutada ei saanud, hakkas tempo kõvasti alla minema. Järgmised punktid olid siis meil 35-39-40-42-44. 44-48 etapil suutsime ka üllatuseks ühe suure vea teha. Nimelt inglite naiskond suutis meid totaalselt ära eksitada. Nemad keerasid õigest kohast teepealt ära, meie aga panime edasi ja kui aru saime kus me oleme, oli 6-7 min. viga reaalsus. Edasi 51-54 kuni joogipunktini jätkus sama trend, jalutamine lühikeste sörkjooksu vahepaladega. Ristol hakkas siin juba väga külm.
Peale joogipunkti läks Lillul väga raskeks ja kaardi kõige alumises osas otsustas, et ta enam edasi ei tule, vaid läheb tagasi. Paraku tagasi tuligi minna, sest edasi polnud enam ei punkte ega ka kaarti. Ja tühjalt tagasi pikk maa maha kõndida oleks ka äärmiselt tobe. Meie teekond jätkus seega punktidega 58-57-56-55-53. Rabapunktiga 52 oli alguses tükk tegemist, et Lillu nõusse saada, seda punkti võtma minna. Polnud üldse hull koht. Vastupidi, üks ilusamaid kohti sel päeval. Ja lumi polnud seal ka eriti sügav. Edasi kulgesime rahlikult kodu poole punktidega 50-49-47-46-45-43. Peale 43 KPd lahtilükatud sõiduteele saades, suutsime isegi veel kuni lõpuni joosta. 43-41 tundus lausa kihutamisena. Lillu hoidis minu ja Risto seljakoti alumistest rihmadest kinni ja nii jooksime punkti 41. Sellest kinnihoidmisest külmusid Lillul sõrmed üsna ära. Oli vaja anda paksemaid kindaid, kuigi lõpp juba paistis. Finishisse saabudes toimus parajasti autasustamine, ja oli tunne, et kas peale meie ka veel keegi metsas on. Lõpupoole ei näinud me metsas ka enam eriti inimesi liikumas. Nagu pärast selgus, polnudki nii halb tulemus. Kokkuvõtteks 30,4 km, 28 KPd 5 tunniga, valdavalt alla 20 kraadises pakases. tulemused http://www.traxmeet.com/traxmeet/showperformance.jsp?performanceid=2239094165 Ja juba kolmandat korda suudavad xdriimijad seda üritust korraldada aasta kõige külmemal päeval! Boonus missugune! Aga ausalt öeldes hakkab selline asi juba tüütavaks muutuma. Hiljem peale lõpetamist selgus ka veel kurb tõsiasi, et Lillu jalg on saanud ikka päris tugevasti külmakahjustusi. Jooksutoss oli lausa väljastpoolt verises jääs. Ise ta seda ei tundnudki,et varbad külmunud, nii tuimaks oli jalg külmaga läinud. Loodetavasti pole tagajärjed väga hullud?

Suusaorgia

Veel pole saabunud seisund, kus tahaks suusad saata kus kurat. Igatahes talvematk ootab teostamist. Veebruaris nendel radadel ja maastikel suuskadega, oleks sellistes tingimustes ja oludes ülimalt meeldiv elamus.
Siin mõningaid hetki möödunud nädalavahetuse Kesk-Kõrvemaast.