
esmaspäev, 13. september 2010
kolmapäev, 8. september 2010
6 days of Tyrol


Teisel päeval sai joosta eelmise päeva kasutamata jäänud osal, mis kujutas endast suurt mikroreljeefset nõlva, kõikvõimalike suurusega kividega täis tipitud. Kohati äärmuslikult tehniline. Mõnes piirkonnas sai liikuda ainult kõndides ja ka siis kadus järg sest polnud aru saada mida oli suvatsetud kaardistada.
laupäev, 4. september 2010
Pirita rand
esmaspäev, 30. august 2010
reede, 27. august 2010
kolmapäev, 25. august 2010
neljapäev, 10. juuni 2010
esmaspäev, 31. mai 2010
Klubide Karikas 2010 teade - Pikakannu

Rääkides nüüd enda seisundist enne metsa minekut, siis oli see küll üsna zombilik. Arvestada tuli muidugi eilset minirogaini ja õhtust euroviisu maratoni koos kellegi sm. Ürdimeistri ja Jägermeistriga. Kõrvalpõikena: õhtul istus Pikakannul koos euroviisute ametlik zhürii, kes hindas ja ennustas parimaid ja halvimaid. Muide halvimate kategoorias figureeris miskipärast hilisem võitja.
Niisiis teade! 5- ja 3km raja jooksjad minu tiimist tegid soliidselt head sooritused ja ma sain metsa teisena u pool minutit liidrist Võrust maas. Minu kaheksane ring koosnes eelnevast viiesest ja
Klubide Karikas 2010 tavarada - Pikakannu

Jaa aga muidu oli kõik ok. Suhteliselt ilus mets ja huvitav rada ning ilus ilm.
Niiviisi tulid siis 4. koha punktid M 21 klassis SK Mercuryle. Esimese päeva järel oli üldjärjestus selline, et Võru ettearvatult pikalt ees, teisena järgnes OK Ilves ja Koprad olid kolmandad. SK Mercury tublil 4. positsioonil. Ja siit hea koht sekkuda pühapäeval peale teadet medalikolmikusse.
esmaspäev, 17. mai 2010
reede, 14. mai 2010
esmaspäev, 10. mai 2010
Aegviidu Libahunt

Start algas siis ka seekord lisaülesandega. No iseenesest väga lihtne see kohanimede värk aga kui arvutamisega raskusi ei pruugi eelnev tarkus midagi maksta. Sain kokku 39 ja üllatus üllatus sellist varianti polnud - õnneks. Kiire kontroll numbrite liitmisel ja uus number 38 sobis. Lõpuks ometi panime täiega stardist minema punkti 26, millele järgnes kohe lisaülesande punkt 82 masti ronimisega. Nagu arvata oli siin tekkinud selleks ajaks kenake järjekord ja kerge südamega loobusime siin ootamisest. Peale järgmist 38 punkti me enam inimesi metsas ei näinud enne kui alles Harakajärve ääres. No jah kui välja arvata peakorraldajast fotograaf ;) ja kepikõndijate grupp koos koeraga. Kogu põhjapoolkera läbisime suhteliselt rutiinselt ja ilma eriliste vigadeta. Siiski KP 30 oleks võinud olla teises kohas, või vähemalt õige mäe otsas. Aga see vist kuulub juba rogainide kohustuslikku programmi, et mõnda punkti tuleb võtta kui üllatust. Ilus ilm ja mõnus maastik ja ootamatult ruttu olime juba ülemise tiiru ära teinud ja esialgsest graafikust parajalt ees. Mõttes tekkis korra ka kiusatus minna punkti 69 ujuma aga kahjuks või õnneks kadus see plaan kiiresti, sest juba järgmises lisaülesande punktis 84 sain ujuda nii et vähe ei olnud. Jah korraldajad ja fotograafid said kõvasti naerda, kui ma seal kohe alguses kummirõngaga ümber läksin. Ujumine on ju teada minu l
emmikala :D Sinna see lisaülesanne jäigi ja tuli jalgadele valu anda, et pisut kangestunud jalgu liikuma ja soe tagasi sisse saada. Üks punkt vahel ja juba uus vesine lisaülesanne tulekul. Kanuu läks meil hästi peab ütlema ja õige punkt tuli suhteliselt kiirelt kätte. Ainult siin kanuus istudes tundsin jalas esimest korda kerget krambihoiatust . Edasi tuli seega joosta juba pisut ettevaatlikumalt ja äkilisi hüppeid ja koperdamisi vältides. Lõppkokkuvõttes krampi siiski ei tulnud. Paar punkti hiljem Pukimäel ei tekkinud mul ka erilist soovi olla köieharjutusel osaleja ja Tõnu oli vabatahtlikult kohe ronima minemas. Edasi pakuti vahelduseks ka natuke risusemat ja soisemat maastikku. Tekkis kohe selline tuttav kodune rogaini tunne, kui mudas ja tuulemurrus rassida ja kraave ületada eelnevate läbinud võistkondade ajutisi omaloomingulisi sildu kasutades. Nelijärvel võis kaardi lõplikult taskusse panna kuigi punkti 68 juures kaardil ma küll mingit lohku ei näinud, aimasin kuhu rajameister selle võis sokutada. Lõpuosa sai tehtud ka päris kiirelt nii, et võis aega parajaks teha finishi ümbruse kaheseid punkte korjates. Kuid ikka oli veel 15 minutit aega järgi ja mõlgutasime kas minna veel torni takkajärgi ronima aga tundus suhteliselt piiripealne asi olevat, et parem siiski mitte. Kui nüüd eelnevast jutust jäi mulje nagu oleks see rogain olnud nagu lust ja lillepidu, siis päris nii see ka just polnud.
Seekord sai joostud kokku 49.4 km. Polnud just kõige optimaalsem tee aga sai valitud võimalikult vähe kloaaki ja ebameeldivaid kohti. tulemuslik tulemus
Aegviiduga ei saa eriti alt minna, kui seal midagi rogainisarnast korraldada. Ükskõik siis mis formaadis ja ikka õnnestub. Nagu ka seekord. Olgugi et seda maastikku on mul sõna otses mõttes sadu kordi läbi käidud, joostud, suusatatud, rattaga sõidetud jne, oli ikka huvitav.
neljapäev, 6. mai 2010
esmaspäev, 3. mai 2010
esmaspäev, 12. aprill 2010
kolmapäev, 7. aprill 2010
esmaspäev, 5. aprill 2010
reede, 12. märts 2010
Suusarajatud suusasõidud

Käes on märts ja üle aastate on jälle loodud soodsad tingimused lumekoorikul sõiduks. Vahelduseks on päris huvitav sõita lagerabades, jõelammidel, nõmmedel, üle järvede ja mööda jõgesid, ehk neis kohtades kus muul ajal tavaliselt ligipääs raske või lausa võimatu.
Väga sobivaks maastikuks selleks on Põhja-Kõrvemaa. Sellel laupäeval proovisin jälle. Eelmise korra samalaadsest ettevõtmisest on möödas juba üle kümne aasta. Et sinna kohale saada, kulges alguses sõit, nagu ikka mööda suusaradu. Kõrve ringil, paar kilomeetrit enne Venemäge tuli aga suusaradadega tükiks ajaks hüvasti jätta. Algus polnud just paljulubav. Metsa all lumi enamuses küll kandis, aga kohati vajusin pisut läbi. Kepid vajusid iga tõukega poolest saadik lumme ja neist erilist kasu polnud. Lisaks oli päev varem lisandunud 3-4 cm paksune värske lumekiht. Siiski ei kaotanud ma lootust olukorra muutumisele soodsamas suunas. Ületasin Soodla jõe Koonukõrve silla juures. Peale jõge hakkasid esimesed lagedad, kergelt lainetava reljeefiga heinamaad metsatukkadega. Siin sai selgeks, et sõita saab ja päris edukalt. Ja siis hakkas pihta suur Jussi lagendik - üks nendest kohtadest, millepärast sai siia üldse põhiliselt tuldud. Kuna lumi on väga paks, siis olid kõik kaevikud ja augud kinni tuisanud ja ei seganud liikumist. Lumekoorik õhukese värske lumekihi all kandis suurepäraselt. Lagendik meenutas praegusel hetkel mingit polaarala, oma lageduse ja tühjusega ja suute lumiste küngastega. Kui Jussi lage oli risti ja põiki, üles ja alla mitu korda läbi sõidetud, siirdusin läheduses olevatele Jussi järvedele. Alustuseks Veinjärv siis Suurjärv, Pikkjärv, Linajärv ja Kõverjärv. Paksu lumekihi pärast oli mõnes kohas ka vesi jää peale tulnud aga eriti see ei seganud. Peale järvetuuri suundusin Võhma rabale. Raba oli väga eriilmeline ja vaheldusrikas. Naljakas, aga üks koht meenutas väga savanni. Sellise illusiooni tekitasid vist üksikud vihmavarjukujulised rabamännid. Oli ka suur põlenud rabaosa. Väga kahetsusväärne , et ma fotokat kaasa ei võtnud. Oleks saanud suurepäraseid pilte. Rabas jäin parajasti ka pisikese lumetormi kätte. Ühelpool must, äikesepilve taoline pilv, teisel pool selge taevas ja päikesepaiste. Ja lund tuli kui kotist. Igatahes oli raba üks selle päeva tipphetki. Edasi sõitsin Võhma suurele soosaarele, kus on säilinud vanad taluheinamaad. Ja saabusingi matka viimasele osale Soodla jõele ja selle kallastele laiuvale üüratule sooluhale. See on küll selline koht kuhu tavaliselt naljalt juba ei satu. Lumevabal ajal on siin üks suur laiuv kobraste üleujutatud, suhteliselt ebameeldiv soomülgas. Lõpuks sõitsin Soodla jõge mööda tagasi Koonukõrve sillani ja uuesti suusaradasid kasutades Kõrve keskuse, Aegviidu Nelijärve kaudu koju. Kokkuvõttes parajalt pikk 60 km pikkune sõit ja väga emotsionaalne pealekauba. Igav igatahes ei hakanud.
kolmapäev, 10. märts 2010
Päevakuhooaeg avatud !

esmaspäev, 15. veebruar 2010
100 (esialgu) tegemata
esmaspäev, 8. veebruar 2010
65 + 40
Selline jooks + suusatamine on mul kahe viimase aasta talvel üsna tavaline, siis seekord oli plaan seda teha natuke pikemalt ja ilma suurema pausita kahe ala vahel.
Alustuseks tõsisem suusaots uisku. 2 korda edasi tagasi Nelijärvelt Valgehobusemäe keskusesse ja lisaks veel lühem lõik Nelijärvelt Aegviitu ja tagasi. Libisemine oli, kui mitte just suurepärane, siis hea ikkagi. Oli igasugust rada - alates suurepärasest Presidendi raja ja Valgehobusemäe radade vahelisest lõigust, kuni olematu suusaraja 1 km lõiguni, mis tuli ka paratamatult läbida. Kuna jooki kaasa ei võtnud, tuli sisse ka 5 min paus Valgehobusemäe keskuses, kus sai kraanivett veidi joodud. Püüdsin tempot mitte väga kiireks ajada, sest eelseisev jooksuosa oli kogu aeg mõtetes, aga kohati läks hoog ikka päris üles (max pulss 185). Peale suusatamist tuli sisse väike vahe (15 min),selle aja sees sai riideid vahetada ja natuke juua. Joosta oli palju kergem, kui alguses arvasin. Seekord valisin jooksuks Jäneda - Kadakaküla - Ojaküla suuna, kus enamus aega sai joostud lahtilükatud metsa - ja külateedel. Sekka umbes 5 km lõik traktori jäljes jooksmist metsas. Kuni traktorijäljeni (8 km) kulges jooks üllatavalt kergelt. Seal oli siis esimest korda tunda väsimust, kui jalad ei saanud enam kindlal pinnal tuge. Viimased 3 km taas kõvadel lumistel teedel tundusid üle ootuste kerged. Pulss oli nagu ikka peale sellist pikka suuska ka isegi minu kohta väga madal. Aga ega ma siis saanud veel viimast ka välja panna, oli see ju kõigest trenn ja 1 päev veel ees.
Pühapäeva hommikuks olin täielikult taastunud. Kõik algas nagu eelnevalgi päeval. Suusatamine Valgehobusemäeni ja tagasi 1 korra (22 km). Tempo oli kiirem, kui laupäeval, kuigi libisemine enam nii hea ei olnud. Ei viitsinud suuski uuesti määrida ja kerge värske lumekirme võttis ka pisut hoogu alla. 22 km tundus peale 50 km ülilühikesena. Tähendab tuleb jooksuosa pikendada. Samasuguse väikse vahepausi järel, kui laupäeval algas jooks. Pisut muudetud trassil: Kalijärve -Ojaküla - Kadakaküla - Nelijärve. Seekord kulges jooks peaaegu kogu ulatuses lahtilükatud teedel. Alguses võtsin tempos kergemalt, et siis hiljem kogu aeg vaikselt seda üles kruvida. Jooks lõppes paraja 2 km lõpuspurdiga. Trennide lõpuks olin üsna väsinud, kuid mitte nii, et lausa oimetu. Järeldus: 2 päevaga ennast tühjaks suusatada - joosta ei õnnestunud, seega tuleb järgmine kord midagi veel ekstreemsemat ette võtta. Näiteks 100 km suuska 1 päevaga ;)
Kokkuvõtteks
L suusatamine- 49 km, aeg 3.03 - avg 167 - 2418 kcal
L jooks- 16 km, aeg 1.22 - avg 142 - 812 kcal
P suusatamine- 22 km, aeg 1.14 - avg 157 - 1065 kcal
P jooks- 18 km, aeg 1.31 - avg 149 - 889 kcal
kokku 105 km, aeg 7.10 - - 5184 kcal
neljapäev, 28. jaanuar 2010
Eritikülmailma jooksud
teisipäevane jooks
neljapäevane jooks
esmaspäev, 25. jaanuar 2010
WinterXdream vol 6 - 2010


Matkast ka natuke lähemalt. Stardis otsustasime, et võistkond "Lillu ja ülejäänud " läbivad kõigepealt ülemise ringi. Alustuseks KP 37 ja möödaminnes vaadata, kui pole järjekorda, siis teeme ka lisaülesande ära. Järjekorda polnud ja lisaülesanne ilma trahviringita sai edukalt tehtud. (Kes ei tea, siis lisaülesandeks oli curling. Oli vaja veeretada jääl, kolmel katsel kivi ringi sisse). Suundudes 37 punkti poole pehmes lumes, sai kohe ka selgeks, et Lillul seekord erilist jooksulusti pole. Kui kõvematel teedel ja suusaradadel veel liikusime kerge sörgiga, siis pehmes lumepudru jäljes kogu aeg kõndisime. Lõpupoole kõndisime muidugi juba igal pool. Punktid 33-31-32-34 tulid kõik kenasti mööda kõva suusarada sörkides ilusti kätte.


Peale joogipunkti läks Lillul väga raskeks ja kaardi kõige alumises osas otsustas, et ta enam edasi ei tule, vaid läheb tagasi. Paraku tagasi tuligi minna, sest edasi polnud enam ei punkte ega ka kaarti. Ja tühjalt tagasi pikk maa maha kõndida oleks ka äärmiselt tobe. Meie teekond jätkus seega punktidega 58-57-56-55-53. Rabapunktiga 52 oli alguses tükk tegemist, et Lillu nõusse saada, seda punkti võtma minna. Polnud üldse hull koht. Vastupidi, üks ilusamaid kohti sel päeval. Ja lumi polnud seal ka eriti sügav. Edasi kulgesime rahlikult kodu poole punktidega 50-49-47-46-45-43. Peale 43 KPd lahtilükatud sõiduteele saades, suutsime isegi veel kuni lõpuni joosta. 43-41 tundus lausa kihutamisena. Lillu hoidis minu ja Risto seljakoti alumistest rihmadest kinni ja nii jooksime punkti 41. Sellest kinnihoidmisest külmusid Lillul sõrmed üsna ära. Oli vaja anda paksemaid kindaid, kuigi lõpp juba paistis. Finishisse saabudes toimus parajasti autasustamine, ja oli tunne, et kas peale meie ka veel keegi metsas on. Lõpupoole ei näinud me metsas ka enam eriti inimesi liikumas. Nagu pärast selgus, polnudki nii halb tulemus. Kokkuvõtteks 30,4 km, 28 KPd 5 tunniga, valdavalt alla 20 kraadises pakases. tulemused
